Istun mina siis pühapäeval Kaisa juures Perthis ja môtlen, et mis ma oma ühe järele jäänud vaba nädalaga peale hakkan. Kogu aeg olen mõelnud, et tahaks Balile minna. Helistasingi siis Sikile, et mis ta teeb, kas ta ei tahaks minna. Aga kuna ta tulla ei saanud, siis môtlesingi, et mis oleks kui läheks üksi.
Hakkasin kohe lennupileteid vaatama ja 4 h enne lennuki väljumist oli mul pilet olemas. Tund aega oli, et oma kodinad kokku pakkida. Selline tunne oli, et oleks nagu väljalennu saates.
Helistasin Silvale, ta jagas mulle häid reisinippe. Nad käisid Tarvoga seal täpselt aasta tagasi samal ajal. Piletite eest maksin ma umbes natuke üle 300 dollari ehk 200 € kanti. Ikka super odav.
Jõudsin Bali lennujaama. Selline tunne oli nagu ma oleks mingi kuulsus, sest seal oli reaalselt 100 taksojuhti vastas, kes kõik sind kalli hinna eest sõidutada tahtsid. Õnneks pääsesin lennujaamast välja, kuigi need hullud ju jälitasid mind lõpuni. Võtsin takso tänava pealt, mis on kordades odavam.
Esimese öö veetsin Kuta linnas.
Ausalt öeldes ootasin, et Bali on tõeline paradiisisaar, kuigi tegelikult on tänavad igast poode täis ja igal pool ikka selline segadus. Üldse aru ei saa, et kuna järgmine linn algab või lõppeb. Aga võib olla see lihtsalt kõik harjumatu minu jaoks. Peale selle peab igal pool kauplema hinna üle, sest algul lajatavad kõik sulle selle hinna, millest vähemalt poole peaks ikka alla kauplema.
Aga see selleks.
Järgmise päeva veetsin Ubudis, kus külastasin templit. Käisin vaatamas, kuidas naised kanga peale käsitsi mustrit trükivad. Samuti käisin puidu ja hõbeda töökodades, nägin kuidas kõike käsitsi tehakse. Seal olid loomulikult ka poed ja no need poemüüjad jälitasid ka Sind terve aeg, et ikka kindlasti midagi ostaks. Aga kuna oli hommik ja ma olin suhteliselt väsinud, siis mul polnud tahtmistki midagi osta ja nendega kaubelda. Esimene päeva pool oli suhteliselt igav. Kunstigaleriis käisin ka veel.
Pärast need asju läksime ahvimetsa, riisipõldusid ja kohviistandust vaatama. Need kõik olid vâga lahedad.
Ahvimets oli ahve paksult täis. Ostsin banaane, et ehk saan ühe toreda pildi väikese ahviga. Aga no kus sa sellega. Kohe hüppasid mulle mingid suured ahvid pähe ja igale poole. Mu taksojuht pidi neid kaikaga eemale ajama ja kõik muidugi naersid :)
Pärast ahvimetsa läksime kohviistandusse. Seal sai näha, kuidas kohvi valmistatakse ja sai erinevaid kohvisid ka juua. Bali kuulus kohvi on Luwaki kohvi, see on looma väljaheitest tehtud.
Mõte sellest, et seda juua tundus suht õõvastav. Aga kuna teadsin, et teisedki on seda proovinud, siis jõin ise ka. Ja pole ühtegi halba sõna öelda, päris hea oli isegi.
Kohvi joodud läksime vaatama riisipõlde, ma olen alati neid näha tahtnud. Ma ei pidanud pettuma, vaade oli võimas.
Pikk ja sisukas päev selja taga, oli lõpuks aeg hotelli minna. Hotell oli ilus, väga suur tuba, ja bassein. Tundsin ennast nagu kuninga kass. Õhtul làksin veel ilusalongi, kus lasin teha pediküüri, maniküüri, massaazi ja näohooldust. Kokku maksin selle kõige eest umbes 30€.
Ülejäänud nädala plaanisin veeta Gili saartel, aga lõpuks olin seal ainult 2 päeva. Sinna saamine oli omaette ooper. Jälle oli vaja kaubelda nende taksojuhtidega, et saada pilet kiirlaeva peale, mis sõidab Gili saare Trawanganile.
Mis ma seal tegin. Need 2 päeva elasin Banana leaf bangalos. Seal samas, kus Silva ja Tarvo eelmine aasta. Täitsa mõnus oli, kõik oli puhas, kui välja arvata kaks armast suurt prussakat, kes vannitoas olid. Aga õnneks nägin neid ainult korra ja rohkem nad mu silma alla ei sattunud.
Trawangani saar on nii väike, et tegin sellele rattaga umbes tunni ajaga tiiru peale. Saar on kohvikuid, restorane, hotelle ja poekesi puupüsti täis. Peale selle käisin ookeani peal paddleboardiga nö surfamas. See on selline surfilaua moodi asi, kus seisad peal ja aeruga lükkad ennast edasi. Mulle väga meeldis kuni sinnamaani kui tõusis tugev tuul ja vihm ja ma olin sellega keset ookeani ja suht raske oli sellele tuulele vastu aerutada. Vähemalt hea trenn oli :)
Ülejäänud ajast sõin erinevaid puuvilju. Kohalikku toitu sain süüa night marketil, kus oli väga odav ja toit väga maitsev.
Pärast kahte päeva Gili Trawanganil otsustasin tagasi minna Balile. Kuna seal oli Simon ja ta vend Philippe.
Simoniga sain tuttavaks juba Esperances töötades. Kõige pealt sain tuttavaks eesti poisi Kristjaniga, kes tutvustas Simonit. Ta on pärit Rootsist. Simon ja ta vend rääkisid ikka kogu aeg inglise keeles ka omavahel, et ma ikka arusaaks. Väga viisakas neist.
Läksin samasse hotelli Seminyaki, kus nemad olid juba umbes nädala olnud. Ühe nädala jooksul olin olnud neljas erinevas hotellis ja see oli nendest kõige parem (Bali Reski Hotel). Öö eest maksin 42 eurot. Austraalias oleks sellise hotelli eest maksnud umbes 200 eurot.
Tuba oli ilus, suur rõdu ja suur bassein. Hind sisaldas ka hommikusööki. Põhiline hommikusöök Bali hotellides on banaanipannkook, omlett või moosisaiad.
Esimesel õhtul seal olles läksime vaatama, mis Bali ööelul meile pakkuda on. Läksime sööma restoran Rumoursisse, söögid olid head ja kokteilid samuti. Peale selle oli väga vinge see, et mingi hetk hakkasid kõik baaridaamid ühte moodi tantsima. Kusjuures käisime kõik õhtud samas kohas söömas, kuna seal oli väga hea hind ja söögid ka meeldisid. Seminyaki restoranides ei olnudki enam hinnad nii soodsad, kuna enamus austraallased käivad seal puhkamas ja siis ongi hinnad seal juba päris kõrged.
Peale söömise käisime me veel jõe peal raftingul. See oli ülilahe. Jõgi ei olnud ka selline nagu Eestis, kuna seal olid isegi lained. Loodus oli hämmastavalt ilus, oli tunne nagu oleks kuskil filmis. Simon isegi kukkus ühe korra kummipaadist välja ja lõi jala vastu kivi ära, aga no mina kukkusin siis paadi põhja ja olin seal pikali ja ei suutnud naermist lõpetada. Teiste õnnetuse üle on ikka hea naerda ju :D
Sõit kestis kokku 3h. Maksis see 30 eurot.
Järgmisel öösel kell 02.30 oli äratus, kuna oli plaanis jõuda päikese tõusuks Lovinasse delfiine vaatama. Sinna läksime viikesi, meiega ühinsesid ka Simoni kaks kohalikku sõbrannat. Takso korjas meid hotellist kell 3 öösel peale ja Lovinasse sõit kestis umbes 3h. Ma pole kunagi nii kurvilise tee peal sõitnud, peale selle me sõitsime allamäge nii, et kõrvad läksid ka vahepeal lukku. Ja ühel tüdrukutest hakkas nii paha, et oli vaja peatust teha.
Kohale jõudes ootas meid seal paat. Purjetasime ookeani keskele, kuhu oli meiega koos tulnud sadu samasugused paate. Kõik tahtsid delfiine näha. Aga järjekordselt olin ma nii väsinud, et ei suutnud üldse silmi seal lahti hoida, aga toetada ei olnud kuskile. Õnneks mingi hetk hakkasid ka delfiinid välja hüppama ja uni oli pühitud. See oli lihtsalt nii lahe...kui kuskilt oli näha natukenegi delfiini parve, siis kõik paadid panid ühes suunas ajama. Ma arvan, et seal oli kokku üle saja delfiini. See varakult ärkamine oli seda väärt. Maksime selle eest jällegi 30 eurot.
Delfiinid nähtud, käisime veel ühes suures templis. Delfiinidest mul pole pilte lisada, kuna ma tegin mingi sada videot. Ma alati kujutasin ette millegi pärast, et tempel on suur kinnine ehitis, kuid tegelikult on see väga suur ala, kus on sellised palvetamise alad.
Kahju on sellest, et jetiga pole ma siiani sõitma saanud. Balil oleks see ideaalne olnud, aga poisid olid juba sõitmas ära käinud, kui mina Gilil olin. Pole hullu, küll ma ühel päeval ikka saan ka minna :)
Ühesõnaga olen väga õnnelik, et otsustasin Balile minna ja poleks elus uskunud, et saan Simoniga Balil kokku. Aga nii see ongi, et reisides võid sõpru kohata igal pool :) Jäin reisiga väga rahule.
Järgmiseks tahaks Bora Borale minna, ei tea kui reaalne see on, aga see mõte mul täna hommikul igal juhul tuli.
