Adelaide, Port Augusta, Esperance, Albany, Busselton, Perth (20.07-23.07.17)

20. juuli võtsime suuna Adelaide, see on ka üks suur linn. Käisime seal samuti linna peal kolamas ja sõitsime edasi 300 km kaugusel asuvasse Port Augustasse. Veetsime oma öö seal asuvas karavanpargis ja ikka oma armsas telgis. Pakkisime ennast öösel korralikult sisse, et külm ei hakkaks kuna South Australias ei ole enam nii soe, kui oli üleval Cairnsis.

21. juuli võtame suuna Esperance poole. Port Augustast on 1900 km minna. Plaanis on sõita nii kaua kui jõuame, veedame kuskil ühe öö. Tee peal sõitis politsei vilkuritega vastu, kuna Silval näitas spidomeeter 122 km/h. Aga politsei oli nii hea ja tegi ainult hoiatuse. Kell 12 parkisime ennast ühte karavanparki. Silva juba puhkus madratsit ja siis küsis, et Käti kus madratsi kork on kuna mina panin selle hommikul kokku. Aga ilmselgelt jätsin ma selle korgi jällegi eelmisse kohta maha vedelema. See tähendas seda, et öö tuli veeta maa peal nagu reisi alguses. Väljas oli ikka nii jube tuul ka, mõtlesime et telk lendab minema. Täitsa imelik, et ikka ei õpi oma vigadest. 

22.juuli Ärkasime kell 5 hommikul üles ja hakkasime uuesti sõitma. Ma olin tegelt jumala väsinud, aga ikkagi istusin rooli ja siis olin mingi paarsada kilomeetrit sõitnud kui tundsin, et ma ikka ei suuda sõita ja tegime jälle kohtade vahetuse. Silva oli üldse nii tubli. Ta sõitis peaaegu 15 tundi järjest ja lisaks sellele oli mõnes kohas mega palju kängurusid. Silva nägi neid kõiki kohe. Ma poleks elus suutnud niimodi sõita, kui neid nii palju oli.

Silva sõitis siis kuni Gape le grandini ehk Esperance välja.

Gape le grand on nö suur rahvuspark, kus on väga ilusad rannad. Kahjuks oli ilm nii tuuline ja külm, et tegime kiiresti pildid ja tulime tulema. Esperanci oli maad jäänud 70 km.

Esimese asjana läksimegi Pieri. Astusin uksest sisse ja kõik nagu läikis kohe. Rääkisin töökaaslastega juttu. Levi andis mulle kõigest kohe hea ülevaate.

Pärast seda läksin näitasin Silvale ka ülejäänud Esperance rannad ära.

Ööseks läksime mu Pieri töökaaslase Laura juurde, kes oli ühtlasi ka mu mänedzer. Ta on väga tore inimene. Ta on kõigest 22 aastane, aga kui temaga räägid siis on tunne nagu ta oleks minust 5 

aastat vanem. 

Meil oli samal õhtul plaan Pieri ka peole minna, aga otsustasime,et jääme varakult magama.   

23.Juuli

Järgmisel hommikul ärkasime samuti kell 5, kuna läksime päikese tõusu randa vaatama. Ise olime nii õnnelikud, et peole ei läinud, kuna muidu ei oleks viitsinud nii vara ärgata. Sõitsime blue haven beachi, kus Silva filmis drooniga ja mina tegin niisama pilte. Ja jällegi oli nii külm.

Esimene sihtpunkt oli Albany, mis oli umbes 500 km kaugusel. Kohale jõudes saime kaubanduskeskus kokku Silva tuttavatega. See oli jälle selline kokkusattumus, et nendega samal ajal seal olime. Istusime kohvikus ja vahetsime muljeid. Pärast seda võtsime suuna Margaret Riverisse, seal on palju viinamarja istandusi. Sinna oli maad umbes 400 km. Aga kuna kell oli juba palju, siis sinna me ei jõudnudki. Otsustasime poole tee peal, et sõidame otse Perthi.

Kell 10 õhtul olimegi Perthis Kaisa juures.

Kaisa elab uues majas, tal oli meile täpselt üks vaba tuba suure voodiga. Me kohe hüppasime sinna, võiks öelda et see oli parim voodi maailmas. Pärast kõiki neid öid telgis olen ma voodit ikka väga hindama hakanud.

Kuigi tegelikult telgis magamine pole üldse nii hull, kui ma alati mõelnud olen. 

Perthi jõudmine tähendas meie jaoks seda, et meie east coasti reis on lõppenud. Õnneks jõudsime ühes tükis autoga kohale. kusjuures midagi eriti ei juhtunudki, kui välja arvata mõned intsidendid, aga mitte midagi hullu. 

Jägmised 2 päeva käisime Kaisa ja Silvaga shoppamas Joondalopi kaubanduskeskuses.

Brisbane, Gold Coast, Sydney, Melbourne (14.07 - 19.07.16)

14.juuli 

Hakkasime Noosa headsist Brisbane sõitma. Soppasime terve päeva ühes suures ostukeskuses. Õhtul sõitsime umbes 100 km kaugusel asuvasse Gold coasti ja ööbisime Surfers paradisis ühes ilusas hotellis nimega Waterpark hotel ja resort. Ööbisime 13ndal korrusel, kust avanes vaade ookeanile. Lendasime kõikide oma kompsudega sinna ükes korrusele, käisime pesemas, jõime jim beami, tegime ennast ilusaks ja läksime linna peale. Kõige pealt läksime mingisse pubi moodi kohta, aga kuna seal eriti rahvast ei olnud, siis läksime järgmisse klubisse nimeg Sincity. Aga jällegi, mitte eriti meeldiv kogemus, kuna see koht oli inimesi puupüsti täis ja no see seltkond oli nii kirju. Aga siiski olime seal paar tundi.

Järgmisel päeval tuli hotellis oma kola kokku uuesti pakkida. Läksime ka Skypoint towerisse, kus on 78 korrust ja sealt avaneb 360 kraadine vaade Gold coastile. Pilet sinna maksab 25 dollarit. Tegime seal üleval pilte ja siis läksime jälle alla tagasi. Pärast seda jalutasime linnas natuke ringi ja siis hakkasime edasi sõitma Byron baysse.

Vaade hotellitoast

Vaade tornist

hahaha sellised tüdrukud 

15.juuli õõ veetsime Byron bays. Enne seda käisime kohas nimega Nimibi. See on täielikult teine 

maailm. Silvale see koht väga meeldis, kuna seal on hoopis teistsugused inimesed ja teda nii ajasid naerma nad. Mulle see koht jällegi üldse ei meeldinud. See on täielik hipilinn ja no seal näeb ikka igasugu veidraid inimesi.

16.juuli hakkasime Sydnysse sõitma.

Enne Sydneysse jõudmist kirjutasin ma facebooki gruppi eestlased Sydneys postistuse, et kas kellegil oleks kahele tüdukule öömaja pakkuda. Meile vastas Ranno ja nii me sõitsime Parramanti linnaossa. Ta elas 13 korrusel ehk siis tema suurelt rõdult avanes hea vaade Sydneyle.

Ranno tegi meile õhtusöögiks väga maitsva nö kapsahautise. Samal õhtul läksime veel Silva ja Tiiduga linna peale kolama.

Järgmisel päeval läksime vaatama kuulsat Sydney harbourit ja ooperimaja. Otsustasime ühe öö veel Sydneys veeta.

Ooperimaja ka nähtud

Sushi on ikka põhitoit..seekord musta riisiga

18.juuli hakkasime Sydneyst Melbourni poole sõitma. Tee peal käisime Blue mountainsis, kust avanes imeilus vaade mägedele ja kuna oli hommik, siis oli seal selline nagu pilvedekogu mäe all.

Õhtuks jõudsime Melbourni. See linna sissesõit oli ikka väga hull, kuna keset teed seisis mingi imelik mees ja ma nägin teda väga viimasel hetkel, hea et otsa ei sõitnud. Mis põhiline..tal oli käsi ettesirutatud ja ta sihtis relvaga meie auto poole. Me olime Silvaga nii sokeeritud, et ei osanud nagu midagi öeldagi ja lihtsalt täiega naersime. Ööseks löksime seekord ühe eestlase Lauri juurde. Silva oli juba varem ka seal olnud ja  Lauri on ka Kaisa sõber. Seega saime ööbimise lihtsalt :)

Meil oli Silvaga muidugi suur  plaan ka õhtul peole minna, aga no eks olime sõitmisest väsinud ja Silva jäi teleka ette magama.

19.juuli pakkisime jällegi asjad kokku ja läksime Melbsi linna peale. Otsisime sealse H ja M üles. See on kõige suurem, kus ma käinud olen. Linn vaadatud tuli edasi sõite. Järgmine sihtpunkt oli Mount Gambier ehk läksime Paio juurde.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et nendest kohtadest oli kõige parem Gold coast. kuna praegu seal ilm on suht jahe, siis me randa minna ei saanud. Seega kavatsen ma sinna uuesti minna, kui on soojem ja saab randa ka minna. Loodetavasti saan uuesti minna Sydneysse aastavahetuseks. 

Käisime vaatamas ka 12 apostlit, millest nägime ainult kahte.

Mission beach ja Airlie beach

Pärast Cairnsi oli esimene sihtpunkt Mission beach (08.07 - 10.07.16)

Ärkasime hommikul Indreku juures, Silva tegi meile parimad lõhe-avokaado võileivad ja nautisime eesti kohvi. Saime jällegi oma riided pestud ja pakkisime asjad kokku. Käisime läbi veel woolworthsist ja ostsime söögikraami. Nüüd on suund lõunapoole. Plaanis oli jõuda Mission beachile, mis on Cairnsist 150 km kaugusel. 

Silval oli väga hea päev, kuna sai drooniga mitmeid kohti filmida. Käisime vaatamas Josephine fallsi ehk üks kosk. See oli lausa vapustav. Tegime seal üksteisest pilte, aga no minust tehtud pildid ei kannata mingit kriitikat.  Mul heameel, kui Silvagi ilusaid pilte saab :)

Ilusaid kohti, mida filmida on väga palju, aga kahjuks ei tohi drooniga filmida seal kus on inimesed. Ehk siis tuleb leida koht, kus inimesi pole ja et  ei filmiks kellgi maa peal. Selle jaoks peabki igal pool ringi sõitma ja kohta otsima. 

Kosk vaadatud jõudsime kohale Mission beachi.

Meil oli kaasa ostetud seafoodi, mille Silva meile rannas valmis tegi. Meil on olemas selline väike gaasipliidike ja kõik ülejäänud söögi tegemiseks vajaminevad tarvikud. Seal ranna ääres on inimestel sellised majakesed, ma nüüd ei teagi, kas neid saab rentida või kellegi isiklikud. Aga ma unistan ka sellest, et saaks kunagi sellises ranna äärses majas puhata. 

Ja mis kõige parem …mina pesin siis nõusid seal rannas, kus on tualetid. Seal oli väljas üks kraan ja järsku tuleb kamp pruutineitsid ja peigmees kõik sinna vetsu. Üks ilusam kui teine ja mina nende vahel pesen nõusid nagu mingi tuhkatriinu. See oli lihtsalt nii naljakas olukord.

Söök söödud ja rannas jalutatud oli vaja ju hakata ööbimiskohta otsima. Aga no kuna siin on ikka selline turistilinn, siis üks karavanpark oli kallim, kui teine. Üks koht tahtis meie telgi platsi eest saada 42 dollarit. Me mõtlesime küll, et kas nad teevad nalja. Juba mõtlesime, et peame rannas magama. Aga no minu jaoks tundus see kuidagi õudne, kuna nii pime oli. Mis siis, et ma alati olen tahtnud rannas magada aga ma kujutasin seda kuidagi teistmoodi ette.

Lõpuks leidsime veel ühe karavanpargi, kus küsiti öö eest 27 dollarit, see on juba mõistlik. Saime väikese telgi koha. Aga see koht on isegi kõige mõnusam, kus me siiani olnud oleme. Suur köök, kus süüa teha, bassein, jõusaal, dussiruumid on uued ja puhtad. Nii, et me jääme üheks ööks veel siia..

Järgmisel päeval tegi Silva meile hommikusöögiks tuunikala, avokaado wrapid. No lihtsalt maailmaparimad. Meil ei olegi vaja kuskile restorani minna, sest Silva teeb nii head süüa.

Edasi sõitsime randa, kus päevitasime 4h. See oli ikka super ilus. See oli selline koht, kus inimesed lasid oma paadid vette, seega seal teisi inimesi ei olnud ja päevitasime kahekesi.

Pärast seda läksime veel jalutama ja siis ostsime jälle woolisest mereande, millest Silva meile pasta tegi. Õhtul läksime vaatasime linna peale.

Airlie beach

Mission beachist 500 km kaugusel on Airlie beach.

Nüüd on plaanis sõita Airlie beachi, kuhu on 500 km.

Tee peal oli palju selliseid silte,kus oli kirjas et billabong sanctuary ehk siis nagu loomaaed, kus saab näha krokodille, koaalasis ja muid imelikke loomi. Mõtlesim,et lähme vaatame, mis see pileti hind ka on ja siis otsustame, et kas lähem vaatama või mitte. Aga endale teadmata olime me järsku loomaaias sees niimodi,et piletit ei ostnudki. Nägime krokodille ja ega seal muud eritlist ei olnudkija pärast vaatasime et täiskasvanud pileti hind oli 35 dollarit. 

Õhtuks jõudsime Airlie beachi. Sõitsime peatänavale ja läksime kohe esimesse nö karavanparki. Seal maksis öö ühele 10 dollarit. See oli hea, kuna kõik asjad olid lähedal. Esimesel õhtul käisime baarides ja õhtu lõpuks ka klubis tantsimas ja peale seda veel mäkis.

Läksime umbes pool 2 paiku siis tagasi oma telkmisplatsile ja silva läks kohe otse pesema, aga mina kõndsisin telgi juurde. Ja mis ma siis näen, meie telgis käib mingi ilge sahkerdamine. Aga kuna oli pime, siis ma vaatasin ikka mitu korda, et kas see ikka on meie telk. Aga no muidugi see oli. Mingid noor poiss ja tüdruk olid meie telki amelema läinud. Ma kohe kisasin, et mis asja te teete siin??? Nad ehmusid ja kargasid kohe välja ja väitsid, et see on nende sõbra telk, et mina valetan. Aga tegelikult see olukord oli päris naljakas. Silvaga mõtlesime ka,et ainuke koht meil ja siis sinna läheb ka keegi magama.

Järgmisel päeval läksime hommikul poodidesse, ma ostsin endale ujukad ja musta kleidi. Pärast seda läksime peesitasime rannas ja ujusin bassus. Olime nii laisad ja ei viitsinud midagi teha. Pärast läksime veel enda telkimisplatsile, kuna meil oli seal ka mõnus bassein, jõime siidrit ja päevitasime. Päeval tegi Silva meile mereande ja õhtuks sõime tuunikala wrappe. 

Läksime juba 8 paiku magama.

Cairns ja selle ümbrus 01.07 - 08.07.2016

Nüüdseks oleme Cairnsis ja selle ümbruses nädal aega ringi rännanud ja imelisi kohti avastanud.

Hetkel oleme tagasi Indreku (üks lahke eestlane, kes meid enda juurde võttis, aga sellest kirjutan hiljem) juures, joon kohvi ja naudin sooja päikest. Kuigi sain ühes bäkkerite hostelis tänu konditsioneerile, mis puhus külma endale nohu ja kurk on ka vastik. 

Mis me selle nädala jooksul tegime…

Alustan siis sellest, et reedel 1.juulil alustasime oma reisi ümber Austraalia ja Silva sõitis 850 km maha.  Esimesed 500 km oli ikka päris jube. Terve tee oli nagu üks suur laibameri. Tee ääred olid täis känguru laipasid lisaks veel surnud lehm ja veel linnuparved, kellest pidi auto pasuna saatel läbi sõitma, et nad minema lendaks. Silva isegi ei teinud teist nägu, mina muudkui ahhetasin ja ohhetasin. Ja no lisaks laipadele neid kängurusid hüppas ka seal nii palju,et hirmus. Nad isegi nagu ei karda autosid. Peale selle siin on lehmad vabalt looduses, või need on pigem lihaveised. Nad on farmerite poolt äramärgistatud. Õnneks järgnevatel päevadel me kängurusid kuskil hüppamas ei näinudki. Tegelikult on need kängurud ikka väga suur probleem, kuna neile on väga kerge otsa sõita ja pimedas neid ju näha pole.

Veetsime oma esimese öö ühes tee äärses karavanpargis, kuna poole 7 paiku läheb väljas juba pimedaks ja pimedas enam sõita ei taha. Kuigi Cairnsini oli minna veel umbes sama palju maad. Aga teadsime kohe, et sinna minek võtab aega 2 ööpäeva.

Järgmisel päeval hakkasin mina sõitma, sõitsin ka umbes sama palju kui Silva ja jõudsime õhtuks kohale vihmametsa. Kuna kell oli jälle 7 saanud, siis enam edasi sõita ei tahtnud ja ööbisime vihmametsas. Seal oli selline väike karavanpark, kuhu oma telgi jälle püsti panime. Seal oli õhk vihmametsale kohaselt väga niiske ja sadas ka. Kuna suutsime esimeses ööbimiskohas oma madratsi korgi ära kaotada, siis pidime põhimõtteliseslt magama kõva maa peal. All oli tühi madrats ja tekk. Juba teisel öö saime tunda, mis tunne on vihmaga telgis olla. Meil oli kaasas must suur kile, mille me oma telgile peale panime, nii et märjaks me ei saanudki.

Hommikul 7 paiku saime siis sealt tulema ja siis oli veel natuke maad jäänud Cairnsini. Vahepeal käisime veel Kmartis poodlemas ja ostsime asju. 

Edasi oli vaja otsida telkimiskohta ka sinna. Silva tuli idee peale, et postitame Facebooki gruppi eestlased Cairnsis ja uurime, kas keegi tahab kahte tüdrukut enda aeda telkima. Sellele postitusele vastas Indrek, et oleme oodatud tema aeda. Natuke nagu kartsime küll, aga sõitsime kohale ja  teda ennast polnud kodus, aga lubas meil majja minna ja seal ennast sisse sedda. Ta alles oli selle maja ostnud, nii et kõik vajas alles renoveerimist. Me panime oma telgi hoopis garaazi püsti.

 Ühesõnaga meil täiega vedas, kuna Indrek on väga tore inimene. Viis meid peole, juuksurisse ja sööma. 

Cairnsis käisime ka kuulsa helesinise laguuna juures, kuna seal otseselt randa ei ole siis sinna ehitatud selline nö tehisjärv. Seal on ümberringi roheline muru plats, kus kõik päevitavad. Kuna praegu on Cairnsis tipphooaeg, sest seal on väga soe võrreldes ülejäänud Austraaliaga, siis oli seal palju inimesi. 

Pärast kahte päeva Cairnsis suundusime Port Duglasesse, mis asub Cairnsist veel põhja poole. Seal on vapustavalt ilus nelja miili rand ehk nimetatakse Palm cove. Väga  ilus koht. Jõime seal kohvi ja nautisime ilusat vaadet. Edasi sõitsime kesklinna, ööbisime seal asuvas bäkkerite hostelis. Sain oma esimese kogemuse sellises kohas. Muidu polnud nagu vigagi, see oli suhteliselt uus. Aga seal toas oli konditsioneer, mis öö otsa külma tuult puhus ja mida ei saanud kinni panna. Silva pani öösel kõik riided selga, mis võimalik ja mina ka magasin dressipluusega ja tekk üle pea. Hommikul oli mõlemal enesetunne suht halb

Pakkisime jällegi asjad kokku ja hakkasime sõitma Daintreesse, vahepeal sõitsime isegi praamiga üle järve. 

Sõitsime päev otsa siin vihammetsas ringi. Siin on lihtsalt igal pool ümberringi suur rand.

See päev oligi lihtsalt ringi sõitmiseks kuna olime mõlemad väga väsinud. 

Teisel päeval võtsime ette ühe matka Mount Sorrowi mäeotsa,  kust avanaes imeilus vaade. Üks kohalik mees ütles, et see matk võtab aega umbes 6 tundi ja, et pärast kella 10 hommikul sinna enam minna ei tasu, kuna võib pimeda peale jääda. See matk on läbi tiheda vihmametsa. Me kohe mõtlesime, et sinna me küll ei lähe et nii kaua ei viitsi küll kõndida. Aga siis mõtlesime, et mis seal ikka proovime ära. Tegelikkuses läksime me üles 2 tunniga ja alla tulime üldse 1,5 h. Ülesse minek oli ikka nii raske, lõpus jäin juba iga viie sammu vahel seisma, kuna nii kõrgele pidi minema. 

Üleval avanes ilus vaade mägedele ja ookeanile. Üleval sõime tuunikalavõileibu ja natuke puhkasime. Alla tulime juba joostes. Aga no siis saime mõlemad mingite okkaliste taimedega pihta, nii et veri väljas. Ja mis veel ühed sakslased rääkisid, et nad nägid seal kahte madu ka, vedas et me neid ei näinud. 

Pärast matka  viskasime tunniks ajaks randa pikali ja siis oli aeg tagasi Cairnsi sõita. Kuna praam sõitis ainult kuni kella 6ni õhtul. Autode rivi praami peale oli pikk. Me saime pool 6 praami peale. vedas, et maha ie jäänud, muidu oleks pidanud ühe öö veel vihmametsas ööbima.  

Peale selle kui sõitsime üle ühe silla, siis ma nägin elusas looduses krokodilli. See oli ikka nii suur, aga ta mitte ei olnud selline tumeroheline vaid pigem selline pruuni värvi. 

Kokkuvõtteks jäime mõlemad selle käiguga väga rahule. Nüüd on ka Austraalia vihmamets nähtud ja oleme tagasi tsivilisatsioonis. Seal ei olnud telefoniga üldse levi, internetist rääkimatagi. 

Mõned pildid lisaks...

Vahepeal sõime ka...

 Endale teadmata tegime Silvaga ühe mõnusa matka, mäkke jõudes tundsime mõlemad, et see oli piir. Kops oli nii koos :D

Üks ilus vaade

Rand, kus olid väga ilusad kivid.

Innisfail, koht kus on palju banaani istandusi ja seal saab tee äärest ise banaane võtta. Võtsime kohe hunnikuga.

Palm Cove

Indrek viis meid Cairnsis asuvasse Rootsi kohvikusse saiakesi sööma. Seal müüakse ka eesti tooteid.