Neli kuud puhkust saab lõpuks läbi

Lõpuks sain telefonikõne, mida olen pikalt oodanud.
Eile helistati CBHst, et kas saan esmaspäeval tööle asuda.

Viimati töötasin koos Silva ja Tarvoga  Brisbane lähedal väikeses linnas nimega St George ühes Cotton Gin-is. Töö lõppes seal juuni lõpus ja pärast seda polegi tööd teinud.

Mis ma siis nelja kuu jooksul ära tegin ?

Terve juulikuu avastasime Austraaliat. Augusti veetsin Eestimaa pinnal ja samuti ilusas Horvaatias. Septembri algul lendasin juba tagasi Austraaliasse, kus kolm päeva hiljem sündis Kaisal tütar Lola. Tänu neile on aeg läinud lennates. Lola on nii palju kasvanud ja teda hoides jääb maailma nagu seisma, ta lihtsalt on nii nunnu.

Peale selle olen läbi lugenud mõned raamatud, vaadanud filme, trenni teinud, koeraga pargis mängimas käinud, rannas päevitanud ja kokanud. Ühesõnaga igav ei ole mul kordagi olnud. Tundub, et olen leidnud ka sobiva eriala, mida tahaksin ülikoolis õppima hakata.

Bella

Kuna aega on palju olnud, siis olen palju analüüsinud ja mõelnud oma elu peale. Kui selle aasta eesmärk oli mul palju tööd teha ja raha koguda. Siis praeguseks hetkeks ma olen jõudnud järeldusele, et tulek Austraaliasse ei tohiks olla üksnes eesmärk raha kokku ajada. Nii nagu ma leidsin oma parima sõbranna minnes õppima Tallinna Majanduskooli, siis võin öelda, et kui poleks tulnud Austraaliasse ei oleks mu elus nii head sõpra, kui seda on Kaisa.

Täna pargis olles meenutasime Kaisaga, et kui ma eelmise aasta septembris Esperanci läksin, siis oli tema seal veel 6 nädalat ja mina jäin sinna edasi. Ta aitas mul ennast sisse seada, mille eest ma väga tänulik olen. Selle aasta septembris on olukord nii, et mina püüdsin olla toeks temale ja beebile ja nüüd 7 nädalat hiljem lähen mina ära.

Ma tahan öelda seda, et kodust eemale tulek ja sellest mugavustsoonist välja tulek ongi ju selleks, et eelkõige iseennast tundma õppida. Kui sa avastad siin olles selle, mis sulle elus ikkagi kõige rohkem teha meeldib ja mida sa armastad, siis oled juba võitjana tagasi läinud. Kogu reisimine ja raha kogumine on ju väga suur boonus.

Kuna Austraaliale on peaaegu ring peale tehtud, siis loodetavasti sean uuel aastal suuna Uus-Meremaale ehk plaan ikka Silvale ja Tarvole külla minna.

Peale selle on kooli lõpetamisest varsti kolm aastat möödas, siis väga tahaks juba kooli minna ja õppida seda, mis endale väga meeldib. Aga selleni on veel aega.

Pühapäeval pean oma kaks kohvrit ja seljakoti auto peale tõstma ja sõitma tööle Mingenewsse. See asub siit 363 km kaugusel. Olen seal juba korra käinud. Ehk siis ma juba tean, mis mind ees ootab.
Aga CBHsse tööle saamisest unistasin ammu, nii et nüüd on see lõpuks käes. Nüüd tuleb vaid kohale minna. Jeeee 12 tunnised tööpäevad. Aga ma üldse ei muretse, kuna see hooaeg kestab tavaliselt paar kuud.

Head aega linna elu :)

Meie iganädalane poes käik

Mu lemmik hommikusöök

Eks ma varsti kirjutan, kuidas töö välja näeb. Seniks naudin veel oma viimaseid puhke päevi.

Ikka veel töötu

Asi on naljast ikka suht kaugel...

Ma saabusin Perthi 7.september ja täna näitab kalender 17. oktoober. See tähendab, et ma olen kuu aega ja 10 päeva siin juba töötult mööda saatnud. Minu selle aasta plaan oli ikka palju tööd teha ja raha koguda.
Olin üsna kindel, et töö algab kohe oktoobri alguses. Aga tegelikult on juhtunud see, et ilmad on väga jahedad olnud ja ööd on külmad, mistõttu on vili saanud kahjustada ja palju viljast üldse hävinenud.
Üks päev oli, kui väljas oli 31 kraadi,  ülejäänud päevad sellised nii ja naa.
Pöördusin uuesti tööandja ehk CBH poole, et kas neil on uut informatsiooni. Nad vastasid, et ühe või kahe nädala jooksul peaks töö kindlasti algama. Loodan parimat.
Aga siiski alustasin uuesti oma tööotsinguid.

11. oktoober jõudis siia mandrile ka Richard (loe No ) Temaga saime tuttavaks eelmisel aastal Silva ja Tarvo juures. Ta oli ammu tahtnud Austraaliasse tulla, ja nüüd pärast sõjaväge oli hea võimalus. Ta on alles 21 aastane, seega hea et ta nii noorelt juba tuli. Kusjuures läks tal kohe väga hästi, kuna läks vist juba kolmandal siin oleku päeval tööle. Facebookis keegi pakkus, et saab telke kokku minna panema. See on alustuseks hea variant, aga kui taha ikka raha kõrvale panna, siis peaks linnast farmi tööle ikka minema. Samuti leidsin talle ka toa kohe siia minu lähedale. Nii, et saame autot jagada jne.

Peale selle sai pühapäeval läbi ka minu 28 Day Challenge. Sellest on mul ka väga kahju, nii tore on oodata, et õhtul saab trenni minna. Esimesed 2 nädalat käisin ma seal nädalas ainult kaks korda trennis, ja viimased 2 nädalat juba 4-5 korda. Lisaks sellele käisin ka Bellaga pargis palli mängimas. Mis tähendab, et siin olen ikka suht aktiivne olnud. Treeningu alguses võeti kehanalüüs ja samuti nüüd kui treening lõppes. Tulemuseks on -3 kg keharasva aga selle arvelt sain lihast juurde. Treener arvas ka, et hea tulemus. Trenni lõpus ütles ka üks naine, et sa oled nii tugev. Oh seda oli küll hea kuulda, sest ise tunnen ka, et vorm juba väheke parem. Kükid tulevad natsa kergemini. Aga sellest minu treeningud ei lõppe, nüüd tuleb kasutada Kayla itsines äppi ja ise edasi rühkida. Ikka iga päevaga tugevamaks ja paremaks.

Väike Lola beebi on ka nii jõudsalt kasvanud. Ikka iga päev juba vaatame, et oi kui suur tüdruk juba. Muidugi ta ei ole suur, aga võrreldes sellega, mis ta kuu aega tagasi oli. Ma ei leia sõnu, kui armas ja tubli beebi ta on. Ükspäev käisime Kaisaga Mai-Ly juures juuksuris ja beebi üldse ei jonninud. Samuti saame poes käia ja ta enamus aja magab. Eks ta vahest ikka nutab ka, aga see on tavaliselt siis, kui ta on voodis ja siis tahab sülle. Kuhu ta ka loomulikult kohe saab, meie majast ei lasta lapsel nutta. Kaisal ikka veab. Just vaatasime ühel päeval Kaisa ja Dj lapsepõlve pilte, et keda ta siis nüüd meenutab. Tundub, et Lola Maria on ississe.

Ma pole ise kunagi mõistnud neid inimesi, kes lihtsalt istuvad kodus ja tööl ei käi. Aga nüüd olen ise samas olukorras, poleks uskunudki. Aga ma ei kaota lootust, eks igas halvas on head. Ja no muidugi on mul väga hea olla Kaisa ja Lolaga, aga ega see rahakott ise ei täitu. Igapäevaselt tuleb mõttesse, et mis siis lõppude lõpuks on minu kutsumus. Ma tean, kui väga ma armastan väikesed lapsi. Neid vaadates või neid süles hoides, lihtsalt ununeb kõik muu. Siis mõtlen, et ehk peakski lapsehoidja ameti peale mõtlema. Samas tean kui väga unistan ise treener olemisest. Või tuleks üldse need ametid omavahel siduda. Või on hoopis midagi veel. See kutsumus ei peagi ju olema midagi keerulist. Pigem midagi sellist, mida teed südamega.

Kaisa proovis beebit isetehtud kõhukotti.

Lähme euroopa poodi tatart ja Karumsi kohukesi ostma.

Ma ise väga loodan, et järgmine postitus on sellest, kui ma juba tööl olen.

Veerandsada pole nalja asi

Nii imelik, aga juba ma olengi 25 aastane.
Alati mõtlesin, et ma tahaks lapsi saada 25 või 26 aastaselt, aga nüüd on mõtlemine hoopis muutunud.Tundub, et võrreldes meie vanematega on lastesaamiseiga ikka väga palju edasi liikunud.
Kui minu ema oli 21 aastane mind sünnitades, siis tänase päeva põlvkond liigub ikka juba 30ndatesse. Kuigi mul on juba mitmed sõbrannad, kellel on väiksed beebid või beebi tulemas.

Esile tahaks ikka tuua oma kalli Marise, kelle pojakest on oodata novembris. Mul on väga kahju, et ma ei näe teda nii kiiresti, kui tahaksin aga see eest koju tagasi minnes on mind juba üsna suur poiss ootamas :)

29.september oli see aasta üks ilus päikseline neljapäev. Kusjuures ilmataat kohe tegi nagu kingituse, sest kõik ülejäänud päevad selllel nädalal olid pilves ja vihmased. Käisime Kaisa ja Lolaga ühes golfi resorti kohvikus. Sealt avanes mõnus vaade, istusime ja sõime muhvineid. Kaisa oli mulle kingituseks meisterdanud Lola naeratava pildiga kaarti ja raha, et saaksin ise omale midagi ilusat valida. Deejay kinkis ka mulle ühe puidust karbi, kus sees oli vein ja kõik muud tarvikud (veiniavaja jne). Sel päeval siis päevitasin veel aias ja õhtul käisin trennis. Laupäeval tuli Oliver ka külla, polnud teda juba üle 5 kuu näinud.

Peab ju tervislik olema. Ootasime Oliveri külla

Pühapäeval oli jällegi plaanis osaleda Peninsula jooksul, aga kuna väljas oli hommikul mingi kohutav torm, siis jätsin selle jooksuvõistluse vahele. Läksin jooksin päeval hoopis Bellaga pargis ja tegin kodus iseseisvalt trenni.

Aga tegelikult ei ole mul kõik mitte teps hästi sujunud. Olin väga loll ja lasin häkkerid oma arvutisse.
Nad panid mind uskuma, et mu arvutil on vaja teha igast parandusi ja veel on vaja peale panna 3 aastane viirusetõrje, mis kõik kokku läheb maksma 750 dollarit. Ma andsin muidugi enda krediitkaarti andmed ja nii nad mult raha maha kandsid. Kui mulle siis päralde jõudis, et see on mingi pettus, helistasin kiiremas korras panka, et kas on võimalik viimat tehingut tühistada. Ehk on võimalik raha ikka tagasi saada.
Teistele tahan öelda seda, et kui peaks kellegil viskama sellise akna arvuti ekraanile, kuhu on kirjutatud et tuleb helistada teatud numbril ja, et akent ei tohi sulgeda. Siis palun mitte mingil juhul helistada ja rahulikult võib arvuti kinni panna. See on mingi täielik jama.

Vot nii hea kingituse tegin endale sünnipäevaks. Ei tea, mis teema sellega on aga eelmine aasta Austraalias algas mul samamoodi vargusega. Üritan oma peas mõelda, et mis õppetund see nüüd jälle on. Loodetavasti saab kõik ikka korda.

Silva ja tarvo on ka nüüdseks Uus Meremaal juba nädal aega olnud.
Mina ootan ka siiamaani, et kuna töö algaks. Kuna kõik sõltub ilmast ehk kuna vili valmib ja ka farmeritest. Loodan, et nädala või kahe jooksul olen tööle asunud.