Ma saabusin Perthi 7.september ja täna näitab kalender 17. oktoober. See tähendab, et ma olen kuu aega ja 10 päeva siin juba töötult mööda saatnud. Minu selle aasta plaan oli ikka palju tööd teha ja raha koguda.
Olin üsna kindel, et töö algab kohe oktoobri alguses. Aga tegelikult on juhtunud see, et ilmad on väga jahedad olnud ja ööd on külmad, mistõttu on vili saanud kahjustada ja palju viljast üldse hävinenud.
Üks päev oli, kui väljas oli 31 kraadi, ülejäänud päevad sellised nii ja naa.
Pöördusin uuesti tööandja ehk CBH poole, et kas neil on uut informatsiooni. Nad vastasid, et ühe või kahe nädala jooksul peaks töö kindlasti algama. Loodan parimat.
Aga siiski alustasin uuesti oma tööotsinguid.
11. oktoober jõudis siia mandrile ka Richard (loe No ) Temaga saime tuttavaks eelmisel aastal Silva ja Tarvo juures. Ta oli ammu tahtnud Austraaliasse tulla, ja nüüd pärast sõjaväge oli hea võimalus. Ta on alles 21 aastane, seega hea et ta nii noorelt juba tuli. Kusjuures läks tal kohe väga hästi, kuna läks vist juba kolmandal siin oleku päeval tööle. Facebookis keegi pakkus, et saab telke kokku minna panema. See on alustuseks hea variant, aga kui taha ikka raha kõrvale panna, siis peaks linnast farmi tööle ikka minema. Samuti leidsin talle ka toa kohe siia minu lähedale. Nii, et saame autot jagada jne.
Peale selle sai pühapäeval läbi ka minu 28 Day Challenge. Sellest on mul ka väga kahju, nii tore on oodata, et õhtul saab trenni minna. Esimesed 2 nädalat käisin ma seal nädalas ainult kaks korda trennis, ja viimased 2 nädalat juba 4-5 korda. Lisaks sellele käisin ka Bellaga pargis palli mängimas. Mis tähendab, et siin olen ikka suht aktiivne olnud. Treeningu alguses võeti kehanalüüs ja samuti nüüd kui treening lõppes. Tulemuseks on -3 kg keharasva aga selle arvelt sain lihast juurde. Treener arvas ka, et hea tulemus. Trenni lõpus ütles ka üks naine, et sa oled nii tugev. Oh seda oli küll hea kuulda, sest ise tunnen ka, et vorm juba väheke parem. Kükid tulevad natsa kergemini. Aga sellest minu treeningud ei lõppe, nüüd tuleb kasutada Kayla itsines äppi ja ise edasi rühkida. Ikka iga päevaga tugevamaks ja paremaks.
Väike Lola beebi on ka nii jõudsalt kasvanud. Ikka iga päev juba vaatame, et oi kui suur tüdruk juba. Muidugi ta ei ole suur, aga võrreldes sellega, mis ta kuu aega tagasi oli. Ma ei leia sõnu, kui armas ja tubli beebi ta on. Ükspäev käisime Kaisaga Mai-Ly juures juuksuris ja beebi üldse ei jonninud. Samuti saame poes käia ja ta enamus aja magab. Eks ta vahest ikka nutab ka, aga see on tavaliselt siis, kui ta on voodis ja siis tahab sülle. Kuhu ta ka loomulikult kohe saab, meie majast ei lasta lapsel nutta. Kaisal ikka veab. Just vaatasime ühel päeval Kaisa ja Dj lapsepõlve pilte, et keda ta siis nüüd meenutab. Tundub, et Lola Maria on ississe.
Ma pole ise kunagi mõistnud neid inimesi, kes lihtsalt istuvad kodus ja tööl ei käi. Aga nüüd olen ise samas olukorras, poleks uskunudki. Aga ma ei kaota lootust, eks igas halvas on head. Ja no muidugi on mul väga hea olla Kaisa ja Lolaga, aga ega see rahakott ise ei täitu. Igapäevaselt tuleb mõttesse, et mis siis lõppude lõpuks on minu kutsumus. Ma tean, kui väga ma armastan väikesed lapsi. Neid vaadates või neid süles hoides, lihtsalt ununeb kõik muu. Siis mõtlen, et ehk peakski lapsehoidja ameti peale mõtlema. Samas tean kui väga unistan ise treener olemisest. Või tuleks üldse need ametid omavahel siduda. Või on hoopis midagi veel. See kutsumus ei peagi ju olema midagi keerulist. Pigem midagi sellist, mida teed südamega.
Kaisa proovis beebit isetehtud kõhukotti.
Lähme euroopa poodi tatart ja Karumsi kohukesi ostma.
Ma ise väga loodan, et järgmine postitus on sellest, kui ma juba tööl olen.
No comments:
Post a Comment