Mandlifarm Eneabbas

Kuuldavasti kõik imestavad, et miks Käti ikka farmis töötab.
Vastus Teie küsimusele esiteks sellepärast, et linnas on palju raskem leida tööd, kus saab piisavalt töötunde ja teiseks linnas elades kulub palju rohkem raha. Kolmandaks ma arvasin, et hakkan ainult masinaga sõitma ja ei pea enam seda kuumust taluma.

Ilmselgelt ei saa farmis ikka nii lihtne olla. Esimesel tööpäeval ma tõesti sõitsin terve päeva masinaga, mis on ikka väga suur aga samas peab enamus aega otse sõitma, nii et ei ole hullu.
Teine päev algas sellega, et pidime pool päeva puude toestuspulki korjama. Aga no üks rida on 5 km pikkune ja väljas ikka väga palav. Kõndidida mulle meeldib, aga see kuumus mulle küll ei meeldi. Teise poole päevast sõitsin jälle masinaga. 
Masin koosneb kahest osast- esimene osa on see, kus on kabiin ja lint, kuhu peale mandlid kukuvad ja teine osa on treiler. Lindi pealt jooksevad mandlid treilerisse. Aga ma ju suudan ikka midagi korraldada. Juhtus see, et mul jäi treiler masinast nö välja, kuna keeramise ajal peab treiler väljas olema ja kui mandleid kogud siis peab treiler sees olema (nö vastu masinat). Ühesõnaga väga palju pähkleid kukkus masinast mööda ja päris pikalt jäi see rida minust maha. Põhiline on see, et Kertu (eesti tüdruk, kes on siin farmis umbes nädala töötanud) tema käis atv-ga vaatamas, et kuidas mul läheb ja ta ei pannud ka tähele et mul pähklirida taga on, alles siis märkas kui oli juba suht hilja. Õnneks ülemused mu peale pahased ei olnud, lihtsalt ütlesid, et nüüd on teada, mida Käti paar päeva teeb…kühveldab mandleid.

Ma selgitan natuke lahti, kuidas mandlite korjamine ikkagi käib. See näeb välja nii, et kaks suurt masinat sõidavad täpselt kõrvuti ja sinna vahele siis jääb puu. Kusjuures mandlipuu sarnaneb avokaadopuule. Mandleid on väga kerge nende koorest lahti saada. Kuna ma väga armastan mandleid, siis on ikka mõnus küll neid puu otsast korjata.

Üks masin raputab puud ja teine masin püüab mandlid lindi peale. Mina olen sõitnud ainult selle masinaga, mis mandleid kogub. Need masninad on mega lahmakad ja neil isegi pole peegleid. Täiesti imelik minu meelest. Oleks sellel peeglid, siis ma ehk oleks näinud, et mul selline rida maha jäi. 
Põhiline on see, et töö intervjuul ei räägitud , et farm asub elukohast 50 km kaugusel ja, et meile tehakse iga päev õhtusöök muidugi lisatasu eest. Koht, kus meid majutatakse oli vanasti kaevanduse töötajate jaoks tehtud. Siin on selline ala, kus on majakesed ja igas majas umbes neli eraldi väikest elamist. Selles mõttes mulle meeldib, et mul on siin nagu oma väike korter. Mul pole kuskil nii suurt enda ruumi olnud. Mul on isegi 2 tuba, väike köök ja vannituba. 

Meid on siin kokku 12 inimest- rootslased, soomlane, iirlased, inglased, sakslased. Selles mõttes on päris tore punt. Ja õnneks ei pea iga päev enda autoga tööle sõitma, sest me läheme iga päev kõik koos ja enda autoga peab nädalas võib-olla korra või kaks tööle sõitma. Söök on ka väga maitsev ja seda tehakse nii palju, et kõik saavad järgmiseks päevaks lõunasöögi valmis teha. Selles mõttes on mugav küll, et töölt tulles on kohe õhtusöök ja kõik koos sööme ümber suure laua.

Üks hommik läksime rootsi poisi Erikuga. Põhiline on see, et kõik täiega kihutavad. Ta sõitis vahepeal 160 km tunnis, aga mida farmile lähemale, siis algab kruusatee ja ta veel samal ajal üritas oma sokolaadi paberist lahti saada. Kõigil oli autos selline tunne, et tahaks ikka ellu jääda.
Õhtul kui oli aeg koju minna, siis poisid lõpetasid natuke varem kui meie ja läksid niimodi minema, et meie autos oli üks inimene üle. Ise veel mõtlesime, et on ikka tüübid ei võinud siis oodata natuke. Aga tagasi sõites siis poisid olid oma autoga tee ääres, kuna üks rehv oleks peaaegu plahvatanud. Õnneks nad said ennem ikka pidama. Väga vedas, et ma seal autos ei olnud.
Peale selle helistas eile õhtul emme pisar silmis õnnest ja ütles, et Birgit ja Britta võitsid Swedpanga Hawaii Expressi noortesuusasarja III etapi kolmanda ja neljanda koha. Kusjuures esimene ja teine koht olid ka kaksikud. Poodiumil oli kaks kaksikute paari. Ma olen nende üle ikka väga uhke.

Täna on pühapäev ehk vaba päev. Eile õhtul oligi väike pidu, aga ei tea ei olnud väga minu päev ja tulin suht varakult juba magama. Ma ju nagu vanainimene..iga õhtu umbes kell 9 magama ja hommikul 5 paiku üleval. Käisime täna veel basseini ääres lebotamas, väga mõnus oli.

Seekord tuli päris pikk postitus. Tänan kõiki, kes siiani loevad :)

Teie Käti

Enne tööle asumist veesten veel nädalavahetuse Kaisa ja Lolaga.

Mõned pildid farmist

2017

Olen mina jälle Geraldtonis Dome kohvikus, joon oma lemmik kohvi ja mõtlen, et peaks tegema väikese kokkuvõtte eelmisest aastast.

Aastavahetuse veetsin seekord Kaisa, Deejay ja Lolaga. Kuna mul seekord polnud nagu üleüldse mingisugust tuju, siis laupäeva õhtul kell 11 ma juba magasin õndsat und. Hommikul 6 paiku helistas issi ja soovis head uut aastat. Siis läksin soovisin Kaisale ka uut aastat ja vastasin neile, kes mulle olid uut aastat soovinud. Minu jaoks oli see päev nagu iga teine. Sain töölt viis päeva vabaks ja olin selle aja Perthis Kaisa juures. Käisime poodides, kohvikus, rannas ja nunnutasin Lolat.

Reedel enne Perthi jõudmist käisin veel treeningpäeval oma järgmises töökohas. Õppisin sõitma masinaga. mis mandlipuudelt hakkab pähkleid korjama. Neid masinaid on kahte erisorti ja varsti peab teise masinaga ka sõitma õppima. Eriti lahe on see, et need on täiesti uued masinad Ameerikast tulnud. Ja juhtideks tahetakse ainult tüdrukuid, kuna nemad on masinatega nö hellemad. Eks kui töö pihta hakkab, siis panen nendest kollastest atribuutidest pildid ka. Hetkel olen tööl veel CBHs ja homsest hakkame ronge laadima.


Hetked, mis jäävad alatiseks meelde..2016

1. Aasta alguses käisin reisil Balil.
2. 11 000 km pikkune reis koos Silvaga mööda Austraalia rannikut terve juulikuu.
3. Üllatusvisiit Eestisse.  Sain üllatuse teha Liisule, Kadrile,  Mirtsule ja Miale, Mummule, Minnile, emmele, Kairile, vanaemale ja Keithile.
4. Silva suur juubel Vändras.
5. Paaripäevane reis Saaremaale Silva ja Tarvo perega.
6. Autoga Horvaatiasse.
7. 10.september sündis Kaisa ja Deejay pisitütar Lola.
8. 2016 aastal sain ma 25 aastaseks. Tähistasime seda koos Lola ja Kaisaga.
9. 2.detsember sündis Marise ja Priidu poeg Bastian.
10. Jõuludeks saabusid pakid emmelt, Liisult ja Mummult. Nii hea on ikka Eestist oma lemmikasju saada.


Kindlasti oli neid häid ja toredaid hetki veel, aga märkisin lihtsalt suuremad. Kokkuvõttes leian, et on olnud hea aasta. Olen saanud iseseisvamaks. Ja üritan mitte iga asja pärast väga stressata. Olen aru saanud, et elu loobib kaikaid kodaratesse siis, kui tahab et sa eluga edasi liiguksid. Kõik inimesed tulevad meie ellu põhjusega ja lahkuvad põhjusega. Sellelt aastalt loodan, et näeks Austraalia põhja poolt ja ehk saaks käia ühel aasia või euroopa reisil. Ja kuna viisa lõppeb septembrikuus, siis tuleb otsustada, mis edasi saab.