Selleks, et arusaada élu õnnelikest hetkedest tuleb vahel näha ka halvemaid

Nüüdseks on viimasest postitusest päris mitu nädalat mööda läinud ning hetkel ma istun Perthi lennujaamas ja olen suuna võtnud Uus-Meremaale loomulikult Silva ja Tarvo juurde.

Mis siis vahepeal juhtus ?

Üritan kogu selle jama, mis Carnarvonis toimus lühidalt kokku võtta. Esiteks oli päris masendav ikka 2,5 nädalat üksi elada ja tööl käia.
Teiseks juhtus see, et ühel hommikul tööl olles tagurdas keegi mu armsale autole otsa. Nii, et parempoolne tuli on puru ja plekk ka kortsus. Väga tore eksole. Muidugi sõitis süüdlane ka kohe minema. Aga ?!?! Seal on iga nurga peal kaamerad, mis sada protsenti jäädvustasid selle auto kaamerapilti. Mu tore ülemus põikles mööda, et mulle kaamera salvestusi näidata. Mis järelduse ma sellest esiteks tegema peaks ?! Kas ma tõesti tahan sellise inimese jaoks veel mingisugustki tööd teha.

Järgmisel päeval lähen mina koju ja külmapuhur on lõpetanud töötamise. Palusin bossil selle korda teha, aga tema ainult lubas, et tuleb vaatama, aga seda ta muidugi ei teinud. Tegelikult olen ma üsna veendunud, et ta ise lülitaski selle välja, kuna see võtab päris palju elektrit. See tähendas seda, et elutoas ma ka enam olla ei saanud, kuna seal oli liiga palav. Pidin kogu ülejäänud päevad enda toas passima.

Lisaks sellele ühel hommikul üles ärgates kuulen mina, et keegi on elutoas, jube sahmimine käis. Aga ei tea ma isegi nagu ei kartnud, läksin kohe vaatama. Tegelikult oli pööningul ma arvan mingi elu suur rott, kes täiega laamendas. Peale roti kuulsin ma nagunii kogu aeg hiiri krõbistamas. Ja peale nende imeliste elukate olid öösel toas sääsed, kes mind täiega närisid ja ma olin üleni ära söödud nende poolt.

Täpiks i-le oli see, et ta maksis mulle lubatust vähem palka teisel nädalal. Kui algul oli plaan seal ikka paar kuud olla, siis kahe nädalaga sain aru, et mina seal olla ei taha. Helistasin Kaisale ja tema ütles ka kohe, et tule tulema.
Viimasel õhtul siis hakkas boss mind paluma, et ma ikka edasi jääks. Kuidas inimesed aru ei saa, et kui sa tahad head töötajat, kes kahe nädala pärast minema ei lähe, siis hoolitse tema eest ja maksa väärilist palka.

Kuna järgmine töö algab märtsi lõpp aprilli algus, siis tuli mõte, et miks mitte paariks nädalaks Uus-Meremaale minna.

Peale selle viisin täna ellu oma ühe väga pikaaegse unistuse. Tegin omale tatoveeringu. Ma arvasin, et see on üks jube valus protseduur, aga tegelikult polnud hullu midagi ja ta tegi seda umbes 40 minutit.

Järgmine postitus tuleb juba Uus-Meremaa kohta :)

Carnarvon

No nii, mandlifarmis alustasin tööd 18 jaanuar ja nüüdseks olen juba hoopis Carnavonis, mis asub 900 km Perthist põhja poole. 

Lugu järgnev. Esimene nädal farmis oli päris töine, aga siis teine nädal hakkas pihta, et saime viis vaba päeva. Veetsin need päevad Perthis Kaisa juures ja ühe päeva isegi olin teiste töökaaslastega Freemantles ühes bäkkerite hostelis. Käisime peol jne. Vabad päevad mööda saadetud sõitsin teisipäeval tagasi Eneabasse, et veeta seal 2 ööd, kuna tuli välja tööd ikka veel polnud.  Sõitsin täiesti tühja sinna. 

Siis ma mõtlesingi, et ma pakin oma asjad kokku, sest ma ei viitsi küll enam ühtegi päeva seal istuda. Samal õhtul sain juba järgmise töökoha. 

Aga enne veel sõitsin uuesti Perthi. Sain veel paar päeva Kaisa ja Lolaga veeta. Samuti käisin juuksuris ühe Austraalia neiu juures, kes on koos eesti poisiga. Nii lahe on see, et ta on juba eestis käinud ja nad lähevad see suvi uuesti. Ta on eestist nii vaimustuses. Ta ei suuda ära imestada, et metsast saab marju ja seeni korjata. Ja üldse, et seenekaste on nii maitsev ja leib ka talle väga meeldib. Samuti proovib eesti keelt õppida.

Laupäeval ehk neljandal veebruaril pakkisin oma kodinad jälle kokku ja hakkasin sõitma Carnarvoni. Kell 8 hommikul istusin autosse ja kell 6 õhtul olin kohal. Ma polnud varem nii pikka maad üksinda sõitnudki. Ja tüdruk kelle kaudu ma selle töö sain ütles ka mulle, et sõit on raske eriti viimased 200 km. No minu meelest ei olnud rasket midagi, oleks isegi vüinud edasi sõita. Kui muidugi välja arvata see, et viimasel 200 km peal oli nii palju kitsi ja lehmasid. Aga polnud hullu, sest nad olid enamus aja ikkagi tee ääres. Raske on siis sõita kui on palju kängurisd, sest nad on nii ettearvamatud.

Uus töökoht on karavanpargis. Iga päev pean koristama neid väikseid majakesi, mida inimesed saavad välja rentida. Kokku on kaheksa majakest. Neli maja on sellised, kus on kaks tuba ja neli maja on ühetoalised. Kusjuures see on neljatärni vääriline ehk siis kõik on puhas ja pole üldse hullu koristada. No asja teeb muidugi raskeks see kuumus. Pühapäeval oli esimene tööpäev koos Saksamaalt pärit tüdrukuga. Temaga koristasime viis majakest ja täna olin juba üksi. Õnneks pidin koristama ainult kolm maja. Kõik sõltub sellest, et kui palju inimesi ööbima jääb.

Töö näeb välja selline, et vahetan voodipesud, pesen vannitoa ja wc ja viimaseks põrandad. Vahepeal viin voodipesud masinasse pesema ja siis hiljem panen kuivatisse ja voldin kokku. Õnneks triikima ei pea. Iga kahe päeva tagant peab  karavanpargi ühiskasutuses olevaid tualette ja välikööki korrastama. Hommikul kell 8 alustan ja päeval umes kella 13-15 vahel lõpetan. Seal on ka bassein, kuhu saab pärast koristamist ujuma minna.

Elukoht asub autoga 5 minuti sõidukaugusel. Ma elan siis bossi vanas majas. Kusjuures boss on 42 aastane  Horvaatiast pärit ja tema tüdruksõber on 28 aastane sakslane Gäbi. Kui tavaliselt on mul olnud üks tuba, siis seekord on minu päralt terve suur maja. Siin on 4 suurt magamistuba, suur elutuba ja köök. Mul on enda toas veel garderoob ja vannituba ka. Lisaks on mul siin wifi ja isegi telekas, selliseid luksuseid pole mul veel kuskil olnud. No Eestis on see muidugi normaalne, aga siin on wifi olemasolu ikka suur boonus. Peale selle on mul maja kõrval hobusetall, siis hommikul on nii äge vaadata aknast, kuidas hobused mööda kappavad.

Kõige suurem miinus ongi see, et ma olen siin ju ihuüksi. Kes mulle külla tuleb ???

Sest tavaliselt kui kuskile uude kohta tööle lähed, siis on palju uusi töötajaid ja saad palju tuttavaid. Aga kui ma siia tulin siis selle peale ma küll ei tulnud, et ma üksinda olema pean. No mis seal ikka, mõne aja elab üle. Vahest ma mõtlen, et kas on olemas mingit tööd, mida ma teinud pole. Mida kõike Austraalias ka tegema ei pea.

Ja ega muud ei olegi, eks vaatab kui kaua ma siin vastu pean :)

Tegelikult käisime Kaisa ja Lolaga  ka ühes Perthi rahvuspargis Yanchepis. Seal saab näha kängurusid ja koaalasid. Kängurud pole ammu enam mingi eriline nähtus, aga koaalat ma küll näinud polnud. Aga nad olid kahjuks kõrgel puu otsas ja muidugi magasid.

Peale selle olid seal mingi kahtlased suure nokaga linnud, kes meid tüütasid kui me pingi peal istusime. Kaisa ikka suht kartis neid ja siis küsis, et kas mina ei karda ja järsku Kaisa kisas, et tuleb tuleb. Ja siis see hull lind naksaski mind varbast. 

Teisel päeval tööle minnes, sain juba oma esimese tagasiside lehe ka. Nii heameel oli kohe :)

Lisa veel pitte Carnarvonist.

Minu toidukorv üksi elades