Selleks, et arusaada élu õnnelikest hetkedest tuleb vahel näha ka halvemaid

Nüüdseks on viimasest postitusest päris mitu nädalat mööda läinud ning hetkel ma istun Perthi lennujaamas ja olen suuna võtnud Uus-Meremaale loomulikult Silva ja Tarvo juurde.

Mis siis vahepeal juhtus ?

Üritan kogu selle jama, mis Carnarvonis toimus lühidalt kokku võtta. Esiteks oli päris masendav ikka 2,5 nädalat üksi elada ja tööl käia.
Teiseks juhtus see, et ühel hommikul tööl olles tagurdas keegi mu armsale autole otsa. Nii, et parempoolne tuli on puru ja plekk ka kortsus. Väga tore eksole. Muidugi sõitis süüdlane ka kohe minema. Aga ?!?! Seal on iga nurga peal kaamerad, mis sada protsenti jäädvustasid selle auto kaamerapilti. Mu tore ülemus põikles mööda, et mulle kaamera salvestusi näidata. Mis järelduse ma sellest esiteks tegema peaks ?! Kas ma tõesti tahan sellise inimese jaoks veel mingisugustki tööd teha.

Järgmisel päeval lähen mina koju ja külmapuhur on lõpetanud töötamise. Palusin bossil selle korda teha, aga tema ainult lubas, et tuleb vaatama, aga seda ta muidugi ei teinud. Tegelikult olen ma üsna veendunud, et ta ise lülitaski selle välja, kuna see võtab päris palju elektrit. See tähendas seda, et elutoas ma ka enam olla ei saanud, kuna seal oli liiga palav. Pidin kogu ülejäänud päevad enda toas passima.

Lisaks sellele ühel hommikul üles ärgates kuulen mina, et keegi on elutoas, jube sahmimine käis. Aga ei tea ma isegi nagu ei kartnud, läksin kohe vaatama. Tegelikult oli pööningul ma arvan mingi elu suur rott, kes täiega laamendas. Peale roti kuulsin ma nagunii kogu aeg hiiri krõbistamas. Ja peale nende imeliste elukate olid öösel toas sääsed, kes mind täiega närisid ja ma olin üleni ära söödud nende poolt.

Täpiks i-le oli see, et ta maksis mulle lubatust vähem palka teisel nädalal. Kui algul oli plaan seal ikka paar kuud olla, siis kahe nädalaga sain aru, et mina seal olla ei taha. Helistasin Kaisale ja tema ütles ka kohe, et tule tulema.
Viimasel õhtul siis hakkas boss mind paluma, et ma ikka edasi jääks. Kuidas inimesed aru ei saa, et kui sa tahad head töötajat, kes kahe nädala pärast minema ei lähe, siis hoolitse tema eest ja maksa väärilist palka.

Kuna järgmine töö algab märtsi lõpp aprilli algus, siis tuli mõte, et miks mitte paariks nädalaks Uus-Meremaale minna.

Peale selle viisin täna ellu oma ühe väga pikaaegse unistuse. Tegin omale tatoveeringu. Ma arvasin, et see on üks jube valus protseduur, aga tegelikult polnud hullu midagi ja ta tegi seda umbes 40 minutit.

Järgmine postitus tuleb juba Uus-Meremaa kohta :)