Jõulud rannas

Kui Eestis on jõululaupäev 24.dets siis siin on nii, et 24 on jõuluõhtu ja 25 dets on jõululaupäev. Jõululaupäev õnneks oli meil kõigil vaba. Aga jõuluõhtul oli pubis päris hull möll, väga palju rahvast.

Jõululaupäev nägi siis välja selline, et ärkasin hommikul üles, et minna kööki ja laud katta koos Beckyga. Tahtsime teistele üllatust teha. Läksin siis kööki ja seal oli mega suur kast, mis oli täis alkoholi. Saime Pieri poolt tasuta alkoholi. Selline üllatus siis jõuluhommikul.

See oli minu Secret Santa kingitus.

Koik tootajad said Pieri poolt 50 dollarit alkoholipoe krediiti.

Hommikul istusime kõik koos siis väljas, sõime hommikust ja jõime juba shampust.

Varsti tulid Raino ja Maris ja läksime kõik koos randa. Sõitsime Lucky Baysse, mis on siit 70 km kaugusel. Kahjuks oli ilm üsna jahe. Ma olin jopega rannas. Kuna tuul oli nii kõva. Aga polnud hullu. 

Tegime kängurudega pilte, osad mängisid palli ja niisama olime.

Pärast randa olid kõik töötajad kutsutud ühe meie töötaja juurde. Levi ema kutsus kõik bäkkerid õhtusöögile. Levi oli igast mängi ette valmistanud, isegi ehitas baarileti. 

Kahjuks mina sinna ei läinud. Kuna mu kallid kaasmaalased palusid, et ma nendega Graspatchi läheks. See on ka siit 80 km kaugusel. Seal on GBH tehas, kus nad töötavad. Nii ma siis läksin koos Raino ja Marisega sinna. Kedi ja teised juba ootasid seal ja valmistasid õhtusööki.

 Jube hea oli vahelduseks Esperancest välja saada ja näha kuidas teised elavad ja kuidas käib töö GBHs. See on viljatehas.

Maris ja Kedi olid valmistanud väga hea õhtusöögi. Mängisime lauamänge ja üldse väga mõnus oli. 

Täiesti teistmoodi jõulud. 

Mis veel teistmoodi on, et jõuludel on toidupoed 4 päeva järjest suletud. 

Siki käis külas

Sigrid saabus eelmise nädala neljapäeva hommikul. Ärkasin üles ja täiega padukat tuli.
Mõtlesin, et täiesti lõpp Siki tuleb siia ja randa ei saagi kuna vihma ikka hullult kallas.
Läksin talle ühe sõbraga lennujaama vastu. Lennujaam asub 25 km kaugusel linnast.

Jõudsime linna, siis jalutasime promenaadil ja võtsime kohvid ja rääkisime juttu. Polnud ju peaaegu üle aasta näinud. Kui välja arvata see, et suvel korra Sunsetis kokku põrkasime. Rääkida oli palju. Ta on ju Austraalis juba üle aasta, seega palju näinud ja palju teinud. Tegime kiirelt linnale tiiru peale, näitasin kus mis asub.

Järsku läks ilm ka paremaks. Päike tuli välja. Läksime võtsime rattad. Meil siin Harriet ja Becky ostsid omale kasutatud rattad. Saime neid laenata. Need küll kõige paremad ei ole, aga ajavad asjad ära.

Pier hotellist üle tee on ka kohe rand, aga see pole midagi erilist. Esimene ilus rand ehk West beach asub 2,5 km kaugusel ja kõige viimane jääb umbes 10 km kaugusele. Vahepeale jääb veel Salmon beach, Blue haven, Fourth beach ja viimane on Twilight beach. Kindlasti jäi mul mõni mainimata.
Sellepärast ongi hea rattaga minna, et saab kõik ära näha. Kuigi see teekond on ikka päris raske.
Mäkke tõuse on nii palju, kogu aeg pidi ratta pealt maha tulema. Üles vändata on suht võimatu, kui käike vahetada ei saa.

Nii me siis sõitsime seal ja tegime ilusaid pilte. Siki ütles, et ta eluunistus on täitunud. Kõik on öelnud, et nii ilusaid randasid ei näe enam kusagil.

Meil läks aega umbes 3h ja täpselt kui tagasi hakkasim jõudma hakkas uuesti sadama. Meil ikka nii vedas, et vihma kätte ei jäänud.

Pärast seda käisime poes. Ostsime õhtuks joogid ja snäkid.

Kuna Pieris oli karaoke õhtu, siis läksime sinna. Aga kuna rahvast eriti ei olnud, siis me tüdrukutega olime terve õhtu laval ja laulsime karaoket. Täitsa lõpp päris piinlik oli järgmine päev.

Järgmine päev sõime lõunat Pieris ja sõitsime veel ühe mu sõbraga Espernaces ringi. Sigrid käis juuksuris ka ja lõikas oma pikad kiharad maha. Reedel pidin ma juba õhtul tööl olema.

Laupäeval olin ma ka juba kella kolmest tööl. Aga kuna ma kindlasti tahtsin, et Siki saaks ikka Lucky bayd ka näha, siis ta läks sinna ühtede mu sõpradega. See on linnast umbes 60 km kaugusel.

Rannas päevitada me küll ei saanud, aga vähemalt põhilised kohad nägi ta ära.

Need 3 ööd sai Sigrid toa õnneks minu kõrvale, mille eest ta pidi 90 dollarit maksma.

Ühesõnaga oli meil väga lahe nädalavahetus.
Ootan Silvat ja Tarzi siia.

Mida uut

Viimati kirjutasin suurest põlengust, mis võttis elu neljalt inimeselt ja mitmed pered jäid ilma kodudest. Põleng lõppes õnneks eelmise nädalaga ära.

Kui ma siiamaani ehk 2 kuud  käisin iga nädal tööl umbes 30 h ja arvasin, et ah pole midagi hullu. Siis nüüd peale  mänedžeriga rääkimist sain tunde kohe juurde. Mõned nädalad olen töötanud juba 45 h. Mul ikka nii heameel. Aga siiski on 2 vaba päeva. Mulle isegi tundub seda palju. Ühest vabast päevast piisaks täiesti. 

Sellel päeval tavaliselt pesen kõik oma riided ära ja käin poes ja üritan nädalaks enamus söögi ära osta. Poest pean ostma hommikusöögi jaoks müslit, kreeka jogurtit, puuvilju jms. Pole juba üle 2 kuu midagi süüa endale pidanud tegema. Päeval lähen söön Pieris suure lõunasöögi. Selles mõttes on küll jube halb, et toitumine siin jumala paigast ära. Iga päev on põhimõtteliselt erinevad kellaajad kui tööle lähen ja siis söömine ja kõik paigast ära. Aga mis teha. Õnneks on see nii ju ainult mingi periood.

Jube šokk, oli siin vahepeal see ka, et üks uutest tüdrukutest lasti lahti. Ta oli pärit Inglismaalt, 20 aastane ja tore tüdruk. Lihtsalt üks õhtu öeldi, et tule hommikul kontorist läbi. Nii ta siis läks ja talle öeldi, et tema jaoks pole piisavalt tunde ja et ta ei sulandu meeskonda. Peale selle veel, et ta on liiga pikk ja aeglane. Ta oli kuu aega siin tööl käinud, kui saadi aru , et ta on liiga pikk. Tõesti ta oli jah pikk. Minust umbes peajagu pikem, aga no mis ta sinna teha saab. Jube kahju oli temast, mul läksid endal ka silmad märjaks. Oleks ju võinud kuidagi teistmoodi talle öelda. Aga nii need asjad siin Austraalias vist käivadki. Aga õnneks ta sai kiiresti üle sellest ja broneeris kohe endale lennupiletid ja ütles, et ongi õnnelik. Nüüd saab juba Austraaliat avastada. 

Kusjuures mul endal on ka juba tunne, et tahaks kuskile minna. Üle kahe kuu Esperances olnud ja kuna see on nii väike linn, siis ega siin midagi eritlist teha pole. Hea asi on see, et siis ei saa raha ka kulutada.

Kuigi ma suudan ikka kulutada. Juuksuris käisin viimati Eestis augustikuus. Ja nüüd käisin siin ka juuksuris ära. Palusin juuksuril endale lihtsalt blonde salke teha, nagu tavaliselt. Aga tema tegi salke 2 värviga ja kuidagi nii tihedalt, et ma olen jälle täiesti blond. Peale värvi maha pesemist ta veel toonis ka neid. Ma ise arvasin, et mulle nii blond ei meeldigi. Aga tegelikult väga hästi sobib ja komplimente sain ka kohe päris palju juuste osas. Ma istusin seal juuksuris peaaegu 3h mõtlesin juba, et see läheb mingi 200 dollarit maksma, aga hoopis 120. See oli muidugi ilma lõikuseta. Eks see tundub Eestiga võrreldes kallis, aga no eks palgad on ju ka täiesti erinevad. Seega ma arvan, et päris normaalne hind. 

Rannas pole juba mitu nädalat käinud. Ilmad kogu aeg nii kahtlased. Kuigi algas ju suvi.

Mida veel...

Mul on alati probleeme oma nime ütlemisega. Esiteks keegi ei oska mu nime öelda. Ma pean seda mingi 5 korda ütlema ja siis ma olen kas keiti voi kati. Kätit on millegi pärast jube keeruline öelda. 

Tore uudis on ka see, et homme tuleb Siki Esperance. Ta lihtsalt üks päev hellas, et tuleb mulle külla. 

Loodan, et ilm on siis ilusam. Niii lahe, saan teda igale poole viia ja neid randasid näidata.