Long weekend (ANZAC weekend in Australia)

Käes on jälle pühapäev ja pikk nädalavahetus, mis kestab kokku 4 päeva.

Pikk nädalavahetus tähendab seda, et esmaspäeval 25. aprill on Austraalia ja Uus-Meremaa riigipüha. Sellel päeval mälestatakse sõdureid, kes osalesid 25.aprillil 1915 Galipoli poolsaarel Türgis I maailmasõjal.

Meie jaoks algas nädalavahetus juba reedel.
Tegelikult mulle need pikad vabad nädalavahetused ei meeldi, kuna siis ju tööl ei käi ja on aega rohkem raha kulutamiseks. Reedel siis käisime Sigrid K (Siki) koos pangas ja väikesel poetiirul. Ostsin endale uued madalad kingad ja rohkem midagi. Lubasin endale, et ei kuluta rohkem raha riietele, kui siis trenniriided. Nende peale raha kulutada ei ole kunagi kahju.
Pärast läksime veel võtsime Siku kodust peale ja sõitsime Freemantli shopping centerisse, tuli kohe selline turisti tunne peale. Külastasime UGG saabaste poodi, kuna Sigrid T neid endale osta soovib.
Peale linnatiiru tulime  tagasi koju ja ma läksin oma reeede õhtusele 8 km jooksuringile. Jooksen kodust 2,5 km kaugusele randa. Tee peal on vahepeal selline lõik, kus inimesed jalutavad oma koertega. Tegelikult ma täitsa kardan seal joosta, kogu aeg pean selja taha vaatama, et äkki mõni koer järgi jookseb.  Ma alati mõtlen, et kindlasti tuleb ja hammustab.
Ausalt öeldes mul on tunne, et ma olen ikka nii igav inimene. Teised kodus juba ütlevad ka, et ma olen granny. Mitte kuskil väljas ega pidudel ma ei käi. Sigrid K on Perthis oldud aja jooksul mingi 4 korda juba kuskil pidudel käinud.
Mina lähen nädalavahetuse õhtul isegi  hiljemalt kell 10 juba magama ja hommikul max kell 7 või 8 üleval ja pool 10 algab juba bodypump. No tegelikult ma ise olen täitsa rahul sellise eluga. Kuidagi üldse ei tahagi alkoholi juua ja pidutseda. Mõtted tiirlevad ainult trenni ja tervislikuma elu suunas.

Sellega seoses ma lihtsalt ei jõua oodata kui saaks Eestis jälle Audenteses trennis käia.

Peale selle sain eelmine nädal paha uudise ka. Kui farmist ära tulles anti meile lootus, et saame oma farmipäevad arvatavasti tehtud ka puuviljapakkimislaos, kuna see oli ju sama farmi ladu. Siis nüüd sain supervisorilt teada, et siiski ei anta sealt meile neid päevi. Meie jaoks tähendab see seda, et tuleb hakata jälle farmi otsima. Täitsa lõpp, kohe mitte ei viitsi jälle kuskile rügama minna. Aga no pole mõtet stressama hakata, tuleb jälle uus kogemus ja uued inimesed. Aga kus seda veel ei tea. Mure koht on ka see, et Sigrid T viisa lõppeb 7. juuni ja eriti halb oleks temal jälle töökohta vahetada, kuna ta ei saaks seal üksi enam käia.

Selle asemel, et farmi ja uut tööd otsida läksime laupäeval Sikiga Perthi seiklusparki. Pidime võimaluse äa kasutama, kuna see juba 2 päeva pärast suletakse ja see on meie kodust ainult 3 km kaugusel ja laupäeval oli ilm selle jaoks ideaalne (28 kraadi).
Meie läksime sinna alles pool 3 päeval. Ja no väga hea, et nii hilja läksime kuna siis oli pileti hind juba 20 dollarit odavam, kuna pärast kella 14 hind langeb. Pileti eest maksime 36 dollarit ja olime seal 2h. Selle aja sees saime põhilised kohad käidud. No rahvast oli ka nii palju, kuna praegu on ju koolivaheaeg ja viimane ilus ilm. Täna on juba täitsa pilves.
Mis me siis  tegime. Käisime kõige esimesena ameerika mägedel. Ma arvan, et see sõitis kestis kokku paar minutit, aga kuna see on ikka nii jube asi, siis ma ei teinud terve sõidu kordagi silmi lahti. Olen ikka argpüks, aga no mis teha :D Sellega meenub alati see, kui Silvaga Tallinnas lõbustuspargis käisime ka mingi atraktsiooni peal ja siis ta karjus, et ta sureeeb ja ma pidin ennast puru naerma.
Mul oli sama tunne, et ma suren.

Peale seda läksime veeatraktsioonile. Kus oli kohe silt ees, et järjekord 50 minutit. Me mõlesima, et ah ei usu see pole ju võimalik. Aga kui sinna üles jõudsime, siis oeh see ikkagi oli nii. Aga no me ikka seisime selle aja seal ära.  See nägi välja selline, et istusid 4 kohalisse kummipaadikesse ja siis sõitsid torust alla ja see nagu viskas sellisesse suurde kaussi ja siis plärts vette. No päris lahe oli, aga uuesti järjekorda ma seisma sellepärast ei läheks. ja siis käisime ka ülejäänud veeatraktsioonid ära. Üks oli see, kus sai mingi kõhulauaga pikast liumäest alla lasta.
Aga väga tore oli üle pika aja jälle lõbustuspargis käia, viimati käisin perega eelmisel suvel Lätis Tarzani seikluspargis. No need 2 on muidugi täiesti erinevad, aga sinna Läti seiklusparki läheks isegi uuesti. Seal veetsime lausa 7 h.

Täna tuli postitus kuidagi eriti pikk, aga no oli kohe selline tunne, et tahaks kirjutada.
Vaikselt hakkab selline tunne ka, et tahan koju tulla. Tunded on tegelikult kogu aeg erinevad. Tahaks juba kindlat elu ja elukohtaja tööd, mitte nii, et üks sõnum võib jälle kõik pea peale keerata.
Farmi minek tähendab minu jaoks jälle ka seda, et ma ei saa enam trennis käia jne. Aga no mis vinguda, loodetavasti saan teha ikkagi seda oma ülejäänud elu.

Kokkuvõttes on kõik hästi, aga igatsen oma kallist pere ja sõpru ja Eesti suve.
Eestis olles tundub kõik igal pool mujal maailmas parem ja praegu Austraalias olles tunduvad kõik Eesti asjad nii head ja kättesaamatud. Seega ei ole vahet kus sa oled, inimene tahab ikka kättesaamatut. Selline see elu juba kord on :)

Õhtul läksime Sikiga veel Kingsparki jooksutiirule. Mõned pildid sellest. Sealt avanes väga ilus vaade ja samaaegselt toimus ka mälestamistseremoonia langenud sõdurite auks.

7 kuud Austraalias

Nüüdseks olen Austraalias olnud 7 kuud. 

Kui alguses tundus, et kaks kuud kodust ära olla oli juba päris pikk aeg, siis nüüd lihtsalt mõtlen, et aeg läheb ikka nii kiiresti ja esimese aasta lõpuni on aega jäänud vähem kui pool.

Mulle siiani väga meedib siin olla ja pole hetkekski pisaraid valanud, et tahaks juba koju. Teised siin räägivad küll kuidas ikka kodu igatsesid jne. 

Pere ja sõpru tahaks ju ikka juba näha, aga skype ja facebook on ikka nii head, et tänu nendele ei olegi tunnet et teises maailmaotsas oleks.

Muumi ikka alati helistab ja tunneb huvi, kuidas läheb ja empsiga teeme ka ikka videokõne nädalas korra.  Vahest isegi Ene uurib, kuidas mul ikka läheb :) Eks see sõpradega suhtlemine jääb muidugi alati vähemaks, aga samas kui vahest rääkida siis ongi palju huvitavam. Kuulen ikka kuidas kõigil juba uued peikad :D

Silva ja Tarvoga koos olemisest tunnen muidugi puudust, aga lootust on, et ehk tulevad nad paari kuu pärast ka Perthi. Silval on kindel plaan ka Esperance ära näha.

Ma ütleks, et ega elul polegi palju vahet. Siin on eestlasi ja sõpru juba nii palju ümberringi. Vahepeal pidasime Oliveri ja Siki (Sigrid Kont) sünnipäeva. 

Siki tegi ise kartulisalatit ja šokolaadikooki.

Eriti hea, et nüüd on 3 km kaugusel Goodlife spordiklubi, millega liituda kavatsen. Olen seal juba 4 korda käinud. Lõpuks ometi saan oma kaua igatsetud rühmatrennides nagu Bodypump ja Bodyattack käia. Seal on ka saun ja bassein olemas. Muidugi igatsen Audenteses käimist, aga eks kunagi saan uuesti seal käia :)

Väga rahul olen ka sellepärast, et nädalavahetuseti tööl käima ei pea. Laupäeviti käimegi suuremal poetiirul ja ostame nädala toidu valmis, et ei peaks nädala sees poes käima. Pühapäeviti saab niisama koristada, pesu pesta ja trenni teha.

Muidugi juhtus see, et mu Iphone 5 aku andis otsad ja kõik mu mitme kuu pildid sinna telefoni. Sellest on küll väga kahju, aga remont oleks maksnud peaaegu 500 dollarit. Loodan, et äkki Eestis saab kuskil odavamalt.

Tahakski öelda seda, et mina, kes ma arvasin, et ma küll kunagi Austraaliasse ei tule, siis nüüd ma mõtlen, et miks ma juba varem seda ei teinud. Kõigile neile, kes mõtlevad, kas nad siin hakkama saavad, siis ma ütlen,et kes ikka tööd teha tahab, see ka selle leiab. 

Olen terve selle aja veetnud Western Australias, ootan huviga east coastile minekut.

Töö puuviljalaos pakkijana

Minu kolmas töö siin Austraalias on puuviljade pakkimine. Puuviljadeks on kiivid, ploomid, õunad ja pirnid.

Tööpäev algab kell 6 hommikul. Aga meie Sikuga ärkame juba kell 4 ja kell 5 juba hakkame töö poole sõitma. Kuna peame teise Sigridi ehk Siki  ehk Sigrid Teever ka tema kodust peale korjama. 

Töötame koos Taiwani rahvusest neidudega, kuid me ise kutsume neid pingviinikesteks. Kuna nad ausalt vudivad ringi nagu väiksed pingviinid. Ma ei saa aru aga need taiwanid teevad ikka kõike nii kiiresti ja no see nende keel. See on lihtsalt arusaamatu, et and ju ei kasuta ühtegi sõna., ainult häälitsevad aga ometi saavad üksteisest aru. Vahepeal on selline tunne, et nemad räägivad meist ja meie räägime neist. Meie tööde pealikuks on üks vana väike tädike, kes on seal töötanud umbes 10 aastat, ta on 59 aastane ja mega tragi ja krapsakas. Kõiki asju teeb ta mega kiiresti, kuna kella 3ks on vaja kindasti tööpäev lõpetada, et siis ta saaks koju õlle jooma minna. No mis sa teed, kui meeldib.

Töö kohta võiks öelda nii palju, et päris palju saab liikuda ja kaste tõsta. Kõik on iseenesest kerge, aga kui ühte asja teha liiga palju siis ikka viskab kopa ette küll. Kui ühel päeval peab pakkima 26 alust kiivisid, siis lõpuks ei taha küll ühtegi kiivit enam näha. Pakime kiivid läbipaistvatesse karpidesse, kus on lusikas ja igas ühes 8 kiivit. See on mõeldud siis kooliastele. Puuviljad saadetakse Colesi, see on suur supermarket nagu nt Selver. Kusjuures imelik on minna siis Colesi endale süüa ostma ja siis näha seal neid kiivisid ja mõelda, et meie ju need pakkisime. 

Üldse on seal palju parem olla, kui farmis. Kõik on puhas. No kõige toredam on see, et me näeme välja nagu koolis söögitädid oma siniste kinnaste ja mütsikestega. 

Ühes tööpäevas on 3 pausi ehk kaks 15 minutilist pausi ja üks poole tunnine lõuna.

Peale selle on meil kohvimasin, kust võib juua nii palju kohvi kui tahad ja veel tasuta. 

Sellel päeval, kui Sigrid Kondil sünna oli, siis samaaegselt oli laos ühel mehel nimeks Reece ka sünnipäev, ta on seal ka päris pikalt juba töötanud. Peale selle ta ema töötab seal kontoris ja ta tegi tema sünnipäevaks koogid. Selleks ajaks olime me tööl olnud nädal aega ja meid kolmekesi kutsuti ka üles kontorisse torti sööma, kui taiwanid samaaegselt tööd tegid. Ma olin ikka väga üllatunud, et ainult meid kutsuti.

Esimene tööpäev :)

Back to Perth

Kust alustada….

Nüüdseks olen 2 nädalat Perthis Hamilton hillsis elanud.

Lugu siis järgnev. 

Ühel teisipäevasel päeval farmis tööl olles lõppes tööpäev 1,5 h varem ära, kuna ei olnud enam midagi teha. Enne äraminekut helistas meie supervisor nimeks Rob Evelyle ja ütles, et soovib õhtul tüdrukutega rääkida. Tüdrukuteks olime mina ja kaks Sigridit. 

Tuligi siis Rob õhtul meie juurde ja ütles, et tal pole meile enam tööd. Kuna avokaadotaimed, mida istutada on vaja tulevad võib olla alles kahe või kolme nädala pärast. Selles mõttes, et eks me saime ise ka juba aru, et töö hakkab vaikselt otsa saama aga eeldasime ka, et tuleb istutamine. Tegelikult oli see väga kohutav tunne.

Tegelikult ei olegi sellist tunnet kunagi tundnud. Sest oled nagu arvestanud, et sul on töö ja teenid raha, aga siis järsku keegi ütleb et kuule sind polegi vaja.

Võtsime Sikiga autost kummikud (tavaliselt olid kummikud kogu aeg autos)välja ja ütlesin,et need ongi oma aja juba ära elanud. Siis lihtsalt nutsime ja naersime segi läbi.

Millegipärast tuli Rob õhtul hiljem veel meie juurde tagasi ja hakkas ome tuttavatele helistama, et meile uus töö otsida. Meil oli isegi valida kolme koha vahel. Oleksime saanud isegi Pembertoni edasi jääda, aga kuna üheks valikuks oli Perthi tööle tulla, siis otsustasimegi selle kasuks. Töökohaks oli sama firma puuvilja pakkimisladu, kus me farmiski tööl olime (Delroy Orchards).  

Edasi oli vaja hakata elukohta Perthi otsima. Järgmisel päeval leidsin facebookis eestlased Perthist grupis Carolini postituse, kus ta otsis ühte vabasse tuppa kaasüürnikku. Selle leidsin päris kergelt. Maja on väga uus umbes 4 kuud vana. Nii hea on siin elada kuna kõik on uus ja puhas ja valge. Tööle sõidame kodust umbes 18 minutit, nii et elamise otsisin võimalikult lähedale töökohale.

Edasi läks lugu nii,et neljapäeval ostsime Sikuga (Sigrid Kont) endale kahe peale auto. Sellega oli ka lugu nii, et ostsime selle Robi tuttava käest ehk austraallaselt. 

Sest alati on kindlam kohaliku inimese käest auto osta.

Kui paar koud tagasi olin ma täiesti kindel, et ma isegi ei istu auto rooli selle vasakpoolse liikluse pärast. Siis nüüd on asjalood nii, et kimame rahulikult Perthis ringi ja ei saagi enam väga suurt erinevust vahet. Oma auto on ikka nii hea, lähed kuhu tahad jne. 

Laupäeval siis tähistasime Pembertonis veel munapühi ja pühapäeval pakkisime asjad kokku ja sõitsime Perthi. Tööd alustasime uue nädala kolmapäevast.

Sigrid Kont tegi vahukoore torti, kuna tähistasime ta sünnipäeva ette.

Mis põhiline, et paar päeva tagasi saime teada, et Rob otsib farmi uusi eesti tüdrukuid, kuna algab siiski istutamine. Aga mul on heameel, et asjad nii läksid. 

Sest Austraalias algab talv ja ilmad lähevad jahedamaks ja vihmasemaks. Nii, et palju parem on laos kuivas olla ja puuvilju pakkida.