Tere juuli ...Reis võib alata !!

Uskumatu, aga juba ongi käes esimene juuli, kell on 5 hommikul ja me alustame oma reisi mööda Austraaliat koos Silvaga. 

Üleeile oli siis cottoni lõpupidu. Algas see kohalikus pubis nimega RSA, seal oli õhtusöök. Ülemus tänas kõiki töötajaid ja jagas kõigile särgid. Seal olime paar tundi ja edasi tulime meie juurde. Eriti imelik on siin pubides see, et muusikat üldse ei ole ja siis nagu ei viitsinudki olla seal.

Kuna meid oli nii umbes 20 inimest siis pidu toimus aias, ei tahtnud ju et kogu see rahvas toas oleks. Tegime väljas lõket, kuna ikka väga külm oli. 

Peost nii palju et kõik oli väga tore selle ajani, kuni mõni mees enam ei tajunud, et ta heietab ühte teemat liiga palju ja meeleolu läks väga käest ära. Peale selle lõpuks üks tüdruk suutis niimodi juua, et oksendas öö otsa ja no nii see pidu oli. Aga mis sa teed, kõik peod ei saagi head olla. Lõpuks magasid poisid nagu silgud kolmekesi diivani peal. 

Järgmisel päeval oli meil Silvaga korralik suurpuhastus, kuna majaomanik tuli maja ülevaatama. Õnneks ta tuli ainult kümneks minutiks tuppa, rääkisime juttu ja juba ta läkski. Me kujuatsime ette, et ta kontrollib kõik nurgatagsused üle. Eriti kartsime sellepärast, et see hollandi tüdruk ju suutis vaiba peale ka oksendada, aga no õnneks nüüd see on juba puhas. 

Esimene sihtpunkt on Mackay, mis on 1000 km kaugusel. Üritame ühe päevaga sinna jõuda, ühe öö seal veeta ja siis edasi Cairnsi sõita. 

Asjade pakkimine on ka üks tore asi, neid asju kogu aeg kuhjub juurde ja siis nüüd on vaja kõik auto peale mahutada.

Ühest küljest on kahju siit majast ära minna, aga teisest küljest on see, et siin on nii külm olla, et tahaks nii sooja juba. Ja peale selle siin majas on vesi väga imelik, juua seda ei kannata ja no mingi imelik hais on ka sellel. Mul läksid isegi hõbesõrmused kollaseks selle vee pärast. 

Nüüd on ees suur teadmatus, teame ainult seda, kuhu me minan tahame aga kus me oma ööd veedame seda me küll ei tea. Eks see saab meil üks suur seiklus olema. Püüan palju pilte teha ja peale selle on Silval droon, millega ta saab  kõiki kohti filmida, kuhu me läheme.

Ei jäänud need jaanidki pidamata

Juba ongi jaanid möödas ja varsti jõulud ja nii see aasta lähebki nagu alati kombeks öelda.

Kuna puuvilla tehases on lõpp käes, siis anti kõigile võimalus lõpuni tööl käia (ilma vabade päevadeta) ehk ma oleksin 12 päeva saanud järjest tööl käia. Vabad päevad olid mul graafikus 24 ja 25 juuni, siis mõtlesingi,et ma loomulikult lähen tööle. Aga reedel kodus olles tundsin, et ma olen ikka nii väsinud ja juba nädal aega tagasi oli meil plaan tehtud, et meie juures on väike jaanituli. Ma juba mõtlesin, et ma siis jään jälle ilma sellest, kuna ühest peost juba jäin. Aga siis otsustasin ikkagi tööle mitte minna.

Kuna meil on siin nii agar ja tubli poiss nagu Artur, siis ta oli eelnevalt juba lõkkematerjali toonud ja nii nad panidki poistega armsa lõkke püsti. Kes meile siis külla tulid…

Põhimõtteliselt oli 6 eestlast, hollandi tüdruk ja saksa poiss. Nad on kõik päevases vahetuses ja tänu sellele said tulla. Mina ja Jacob ehk sakslane oleme ainsana öövahetuses praegu aga meil oli vabapäev.

Me lihtsalt istusimegi ümber lõkke ja rääkisime juttu. Kella 12 paiku olid kõik juba koju läinud kuna järgmisel päeval oli vaja tööle minna. Õnneks mina sain hommikul magada, kuna tööle pidin minema alles õhtul kell 7. 

Silva muidugi magas sisse ja ärkas selle peale, kui Artur talle facebookis helistas. Haha parim tunne, kui ise saad voodis olla ja keegi peab tööle minema. No ja kuna siin pidutseda aega pole, siis oli Silval muidugi jumala paha olla ja ma läksin talle juba tunni aja pärast uuesti järgi. 

Tulime koju, lebotasime päev otsa diivani peal, vahtisime sõpru ja siis läksin uuesti magama, et tööks ennast välja puhata. Oeh siin majas on ikka nii hea elada, ma ei tea mis siin nagu on. Heameelega ei lähekski ära. Aga kahjuks või õnneks  järgmisel nädalal see juba juhtub. 

Ostame Liisa ja Timo käest nende telgi ja muud vajalikud asjad ehk siis on plaanis telkida ja ööbida ilusates kohtades.

Esimene sihtpunkt on sõita üles Cairnsi. Cairns on väga populaarne sihtpunkt turistide jaoks oma troopilise kliima poolest ja seal on Great Barrier Reef, mis on üks seitsmest maailmaimest. Seal on kindlasti palju soojem ka, kui siin ja lõpuks saab siis randa ka minna. Siin on hetkel väga vihmane ja jahe nagu oleks eesti sügis, siin on tegelikult talv. Talv tähendabki vihma. 

Üks õige lõkkepilt ka ikka.

Tegelikult olid nädala tipphetked need, kui mu kallis kokaoskustega sõbranna valmistas meile sushit ja mereannipastat. Mina tegin ainult nii palju, et tõin poest sushimaterjali. See on ikka maailma hea tunne, kui keegi Sulle süüa valmistab, sellist luksust ei saa tihti.

Nii meil elu ongi :)

Töö cottonis hakkab lõppema

Käes on kaks vaba päeva ehk aeg teha lühike sissekanne blogisse.

Muutunud on siis nüüd nii palju, et Tarvo läks Eesti tagasi ja on juba ilusti koju kohale jõudnud. Vahepeal oli mul endal ka tunne, et läheks kohe koju kui saaks, aga nüüd olen hoopis teistmoodi mõtlema hakanud.

Peale selle lõppeb töö umbes 2 nädala pärast ja mul jääb ikkagi farmipäevadest puudu. Arvan, et umbes nii 14 päeva. On ikka tüütus nende päevadega. Aga mis seal ikka peab veel midagi otsima kiiremas korras.

Üleüldse on pea kogu aeg mõtteid täis, et mida teha, kuhu minna jne. 

Mäletan, et enne Austraalia tulekut olin ma täielikult veendunud, et tulen siia üheks aastaks ja kõik, et mina küll kauem ei taha kodust ära olla. Aga praegu tunnen, et ma pole veel valmis koju minema. See aeg on ikka liiga kiirelt läinud. 

Õppinud olen enda jaoks seda, et ühtegi plaani ma enam pikalt ette ei tee, lihtsalt kõik muutub siin nii kiiresti. Eestis olles olin ikka harjunud plaane kuude lõikes isegi ette tegema, aga siin see ei toimi absoluutselt. Kunagi ei tea, mis homne toob.

Üleüldse olen ma pidanud palju ajast üksi olema ja see kõik on mulle väga hästi mõjunud. Hea on teha kogu aeg seda, mida ma ise tahan teha.

Isegi töö juures lähevad need 12h päevad üsna kiirelt.  Arvatavasti tuleb firma lõpupidu siis meie juures. Kõige pealt minnakse pubisse, kus kõik on ettevõtte kulul ja pärast edasi meie juurde. Kõik töö juures nii ootavad seda lõppu juba. Hooaeg on kestnud 3 kuud ja kõik on tööst nii väsinud, eks see on arusaadav. Mul on isegi kahju,et läbi saab ma heameelega käiks edasi.

Mu kallis emme saatis ka mulle veel ühe paki Eesti ajakirjade, sokolaadi, leiva ja muude asjadega. Nüüd ongi vabadeks päevadeks tegevus olemas. 

Pakk tuli siia juba 9 päevaga kohale, täitsa uskumatu kui kiiresti.

Kõigi eelduste kohaselt on varsti oodata juba huvitavamaid sissekandeid, sest kavatseme Silvaga terve juuli kuu Austraaliat avastada.