Horvaatia (09.08 - 17.08.2016)

Tegelikult ei ole ma kirjutanud veel Horvaatia reisist, kus me augustis viiekesi käisime.

Alustasime sõitu 9ndal augustil vara hommikul Vändrast koos Silva, Tarvo, Älfi ja Kitoga.
Marsruut nägi välja selline: Läti - Leedu - Poola - Tšehhi - Austria - Sloveenia ja lõpuks Horvaatia.
Riigid läksid naks ja naks nagu Älf ütles.

Esimese öö veetsime Varssavis, kus meil oli väga äge korter. Enamuse maast sinna sõitis Tarvo ja lõpus mina ka natuke. Millegi pärast kõik kogu aeg magasid sõidu ajal ja Tarzil oli päris igav niiviisi sõita.
Õhtul käisime siis veel Poola supermarketis ja ostsime süüa. Seal on ikka tõesti odav.
Järgmisel hommikul oli kell 8 ilusti äratus, kotid kokku ja Kristofer hakkas sõitma Zagrebi poole. Mõtlesime, et kas teeme vahepeatuse ja ööbime kuskil või sõidame Horvaatiasse välja. Kito oli tubli ja sõitis ühe päevaga üle 1000 km. Jõudsimegi umbes kella 2 või 3 paiku kohale ja ööbisime mingis hostelis, kus ühes toas oli kolm nari. Saime kõik ennast ära pesta ja magama minna. Aga seal toas oli koos meiega veel üks aasia tüdruk. Teine juba magas toas, kui sisse sadas mingi võõramaalaste punt. Ta ise raudselt lootis, et on terve öö üksi toas.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Zadari, see kohanimi ei tahtnud üldse meelde jääda.
Sinna oli maad vist umbes 300 km. Kui me siis lõpuks mere äärde kohale jõudsime, siis see vaade, mis meile avanes oli nii silmipimestavalt ilus, et kohe oli kõik see pikk ja palav autosõit meelest pühitud. Olles näinud Austraalia rannikut ja Hawaid, siis Horvaatiasse läheks ma iga kell uuesti. Peale selle on see Eestile nii lähedal. Põhiväljend oli sellel reisil VAU. Noh sest mis sa muud oskad öelda, kui kõik on nii vapustav.

 Esimene koht, kus vaadet nautisime

Ei no Vau noh

Silva oli meile broneerinud booking.com-st korteri. Ausalt öeldes see korter oli lihtsalt nii ilus, et pole sõnu. Kahjuks saime me seal ainult ühe öö olla, kuna keegi oli selle juba järgmiseks päevaks kinni pannud. Kiitus Silvale, kes meile kõik need korterid välja otsis. Ühesõnaga kui me õhtul sinna lõpuks kohale jõudsime, siis seal oli lihtsalt niii palav aga seda me ju otsima tulimegi...PÄIKEST. Viisime kotid tuppa ja läksime poodi. Pärast tegid kõik endale õhtusöögi, peale minu kes sõi Tarzi sööki. Ja kuna oli plaan ikka peole minna, siis jõime mõned joogid, istusime niisama rõdul ja veel vaatasime Olümpiamänge, kus parajasti toimus iluvõimlemine.

Peole läksime mingisse klubisse, kus oli nagu kaks pidu. Üks toimus väljas ja teine sees. Me olime enamus aega ikka väljas ja siis me Silvaga tantsisime ka seal rivis mingi mehe järgi. See koht
meeldiski mulle kõige rohkem. Sest no hea muusika, vabas õhus ja veel soe ka, mida veel ühelt peolt tahta !
Tuleb välja, et tegelikult oli hea, et me rohkem öid sinna ei broneerinud. Kuna Silva ja Tarvo läksid peolt varem ära ilma võtmeteta, siis Tarz turnis seal, et rõdult kuidagi tuppa saada ja no keegi kuulis seda ja sai väga pahaseks. Pidime oma ilusast korterist kohe varakult sääred tegema. Mina hüppasin sanga olles kõva kaks tundi maganud.
Olime siis umbes 20 minutit sõitnud, kui Tarvo telefon helises ja tuli välja, et Älf on oma telefoni sinna korterisse jätnud. Järgmine hetk olime tagasi selle maja juures ja ootasime, et Alfred oma telefoni ära tooks. Millegi pärast läks tal seal nii kaua aega ja kui ta siis lõpuks autosse tuli siis nägu oli nagu nurka sittunud kassil. Ta sai ikka korraliku peapesu sellelt tädilt ja kõigest mingi pesemata nõude pärast. Tädi ütles seitse korda, et problem ja problem, kuna rohkem sõnu ta inglise keeles ilmselt ei teadnud.

Järgmine koht oli Split, kus meie korter asus täpselt õiges kohas, keset nö vanalinna. Meil oli katusekorter. Seda muidugi Zadari korteriga võrrelda ei saanud, aga vähemalt oli see keset melu ja autot vaja ei läinud. Ja isegi katusele sai minna.

 Päeval käisime söömas mingis restos, päris hea risotto oli. Poisid käisid meres ujumas ja õhtul läksime muidugi peole. See oli ka väga lahe koht, pidu oli vabasõhus ja muusika oli ka hea.

Splitis oli meil plaanitud veeta kaks ööd. Seega saime järgmisel päeval ka lõpuks randa minna. Sealt ostsin ma ka ainukesed suveniirid. Ühesõnaga Split oli väga armas koht.

Meile ikka meeldis neid grupipilte teha

Ja siis üks väike jook, mille hind oli vist umbes 20 eurot.

Splitist edasi sõitsime Dubrovnikkusse. Teel sinna tegime jälle mingi vahepeatuse, nagu ikka aga siis olime suht kalju ääre peal. Poistel tuli jube hea mõte, et hakkavad kivisid vette loopima, ise seal juures täiega naersid. Ma seal niisama filmisin telefoniga kui äkki kõigil hakaks jube kiire. Tuli välja, et seal mäe all oli mingi vanamees, kes kividega vist pihta sai ja hakkas täiega pahandama. Älf siis ainsana vabandas ja pidime jälle põgenema. Vähemalt jäi mul see video peale. Pärast me Silvaga lihtsalt ei suutnud naeru lõpetada. Kujutle, et on ilus ilm, istud enda arvates üksi kuskil mäe jalamil ja järsku hakkavad kivid lendama. Ei tea, mis see härra mõelda võis.

Mõned pildid sellest, mis vaade avaneb kui sõita mööda rannikut.

Õhtuks jõudsime Dubrovnikusse, kus ootas meid jällegi üks mõnus uus korter. Samal õhtul läksime jala vanalinna, mis oli ka umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Uitasime niisama ringi, kuigi oli pühapäeva õhtu, siis inimesi oli ikka väga palju.

Pidin ikka kommi ka ostma. No ma ei saanud ju nii uhkest kommipoest mööda tuimalt kõndida.

Plaanisime järgmisel päeval sõita laevaga ühele saarele, kus saaks päevitada ja niisama kaljult vette hüpata. Laevapilet sinna maksis umbes 12 eurot, kui ma ei eksi. Silva sai seal lõpuks ka drooniga filmida.  Eriti imelik oli see, et kui seal saarel ringi kõndisime või ükskõik kus, siis kostus mingi jumala häiriv sirin. Ja see tundus tulevat kuskilt kõrgemalt nagu nt puu otsast, aga tegelikult puu otsas ju kedagi ei olnud. Need vist olid ikka mingid ritsikad rohu sees.

Laeva pealt tehtud pilt

Saare peal

Ühe korra ikka hüppasin

Päris hea Pina Colada

Laevuke tuli järgi meile

Samal õhtul läksime veel päikeseloojangut vaatama mäe otsa. Tegelikult käisime Silvaga ka hommikul kell 6 ka seal, et päikesetõusu filmida.

Põhimõtteliselt oligi meil viimane õhtu Horvaatias. Aga terve see aeg oli ikka väga kuum ilm, vist mingi 30 kraadi. Tänks Horvaatia, et meid nii kuumalt vastu võtsid.

Et siis esmaspäeval alustasime hommikul kell 6 uuesti sõitu tagasi Varssavi poole. Me veetsime autos järjest 25 h ja no sellel ajal sõitsid vist kõik.
Tegelikult see sõit kestis sellepärast nii kaua, et Sloveenia piiril oli ummik, kus me olime mingi 3h. Ja no autos ju kliimat pole ja päike ei andnud armu. See oli ikka väga hull. Tarvo arvas, et kuskil mingi söök haiseb.
Lisaks sellele pidime ju kogu aeg neid kiirtee maksusid maksma ja kui muidu jäid need ikka alla 10 euro, siis Horvaatia kiirtee lõpus pidime üle 200 kuna (Horvaatia rahaühik) ehk 28 eurot maksma. Kitol ainsana oli raha alles jäänud, aga noh siis sai ta ka sellest lahti. Lihtsalt mingil kiirteel sõitmise eest.
Lõpuks kui kell oli mingi 1 või 2, siis olid kõik omadega suht läbi ja silmad enam lahti ei püsinud va Älfil. Sest tema ju magas peaaegu terve aja.

Niimodi

See tähendas siis seda, et oli tema kord kettasse hüpata. Aga no ta suutis juba esimese 15 minutiga kiiruskaamerale ette jääda. Ma mingi suht unine, aga no see kollane sähvakas märkamata küll ei jäänud :D Aga tubli poiss oli, et niimodi sõitis. Ma ei teagi, kell oli vist mingi 4 hommikul kui nö hostelisse jõudsime. No see oli ikka korralik rekkameeste hostel või noh mis imestada Poola ongi ju rekkalinn. Vähemalt oli kõigil voodi ja pesta sai ka. Silva muidugi enne kohale jõudmist hoiatas, et kes teab vb seal veel mingid prussakad ka. Siis kui Älf lõpuks voodisse hakkas minema, siis ta pidigi oma voodit ämblikuga jagama. Pidi talt teki pealt ära võtma ja kaissu minema.

Magasime siis umbes 4-5 tundi ja oligi viimane ots veel koduni.


Kokkuvõtvalt tahaks nii palju öelda, et ma võtaks iga kell sellise reisi uuesti ette. Sellesmõttes, et loomulikult on väga mugav istuda lennukisse, kaks tundi lennata ja oledki kohal. Aga autoga sõitmise eelis on ikkagi see, et sa sõidad läbi teiste riikide ja tänu sellele nägime me ka nt  killukest Austriast. Aga siiski autol võiks kliima peal olla, siis oleks vast seitse korda parem.
Siiski oli meil väga hea punt ja noh ma sain oma naerud aasta jälle ette naerda. Nendega koos lihtsalt ei saa tõsine olla.

Kes veel käinud pole, siis mina väga soovitan....

Kaisa sünnipäev ja Cottesloe cup

Nüüdseks on beebi Lola juba kahe nädalane suur tüdruk ja Bella on tagasi oma peremehe juures.

Nädalavahetusel pidasime Kaisa suurt sünnipäeva, meil oli väga mõnus laupäeva õhtu.
Deejay grillis liha ja Kaisa tellis ühelt eesti tüdrukult uhke kräsupeakoogi.
Kook iseenest nägi väga fantastiline välja, aga maitselt oli ta ikka pigem lihtsalt nagu sokolaadikook, mitte kräsupea. Kook maksis 50 eurot.
Peale selle üritasin Deejayga pinksi mängida, meil on maja taga suur pinksilaud.
Aga no see oli ikka täitsa katastroof, ma ikka üldse ei oska. Tuleb kõvasti harjutada.

Palju palju õnne kallis Kaisa :)

Pühapäeva hommikul kell 7 läksin mina jooksma ühele jooksuvõistlusele, mille nimetuseks Cottesloe cup. Pilet sinna maksis 10 eurot. Hommikul oli äratus kella kuueks pandud ja no vihma sadas ikka ladinal ja üldse nii külm oli ja voodi oli ikka nii pehme. Mitu korda käis peas mõte läbi, et ma vist jätan vahele selle. Mõtlesin ja mõtlesin, et ma ikka ei saa nii nõrk olla.
Polnud nüüdseks üle aasta ühelgi jooksuüritusel käinud. Mitte et ma mingi hull jooksja oleks, ma lihtsalt arvan, et ennast tuleb vahel proovile panna. Ja kui ma üksi jooksmas käin, siis ma pidevalt ikka kõnnin ja noh kui ikka ei viitsi siis saab ju alati tagasi minna. Aga jooksuvõistlusel ju ei saa alla anda, pead ikka sundima ennast jooksma nii kuis jaksad. Rada oli 8 km pikkune, aga praegu oli ikka päris raske terve aja joosta. Eelmine aasta samal ajal olin ma juba poolmaratoni ära jooksnud ja minu meelest oli see ka tookord lihtsam.
No mis seal ikka vähemalt olen ma tagasi oma trennilainel.

Selleks ajaks kui kohale jõudsin oli vihm järgi jäänud, aga siiski päris külm oli.

Jälle üks linnuke kirjas.

Austasustamine..esimesed kolm kohta said medalid. 

Minu võit oli see, et vähemalt ei olnud ma viimane.

Liitusin veel ühe nö spordiklubiga, mille nimetus on RBT (result based training). See on 28 päevane challenge. Alustasin eelmine esmaspäev, siis võeti mult kohe kogu keha analüüsid ja anti toitumispäevik. Ühesõnaga peab 28 päeva pidama toitumispäevikut ja meil on ka facebooki grupp, kuhu peab iga päev postitama pildi, mida päeva jooksul sõid ja mis trenni tegid.  Ja muidugi trennis saab käia 5 korda nädalas. Kuna mulle pole antud häid geene, et peenike olla, siis suutsin ma kogu selle reisimisega ikka korralikult juurde võtta ja nüüd on mille nimel vaeva näha. Ja kui sellest veel vähe, siis tellisin Kayla Itsines fitness äpi, mis on väga hea treeningkava ja iga päev tuletab meelde, mis trenni teha on vaja. Trenn kestab 28 minutit.
Kuna ma pole siiani veel tööle saanud, või noh ootan kuni töö algaks. Siis tundub, et see aeg on mulle iseendaga tegelemiseks antud.
Alates juulikuust kuni septembri alguseni sai nii palju ringi käia ja näha, et nüüd on lihtsalt hea niisama olla ja trennile pühenduda enne kui suur töö orjus jälle pihta hakkab.

Lola Maria Jenkins ja Bella

Seekord tahan kirjutada sellest, et mu ellu on tulnud kaks nii armast väikest tegelast, kuigi tegelt üks on päris suur, aga ise ta sellest eriti aru ei saa :)

Alustan sellest, et Kaisal ja Deejayl sündis 10.september 2016 pisitütar Lola Maria Jenkins.
Mäletan, kui ma jaanuaris Esperancest Kaisa juurde Perthi paariks nädalaks elama olin tulnud, siis Kaisa ütles, et ta nüüd ootab beebit. Ja näed nüüd ongi väike Lola juba olemas :)

Kaisa läks laupäeva hommikul haiglasse samal ajal, kui mina olin Mingenews. Jõudsin päeval siis mingi aeg koju, koristasin natuke maja ja siis hakkasime Bellaga ( hundikoer..temast kirjutan varsti pikemalt) Kaisat, Deejayd ja titat koju ootama. Aga selgus, et nad siiski jäävad ööseks haiglasse.
Nad jõudsid koju pühapäeva hommikul. Koju jõudes andis Deejay mulle beebi kohe hoida.
Ma ausõna ei oska kirjeldadagi, mis tunne on hoida ühe päevast last oma kätevahel. Lapseisa silmist oli näha, kui õnnelik ta oli. Lapseemast ei olnud isegi aru saada, et ta oli just sünnitanud. Kaisa oli ikka väga tubli.
Ma alati olen mõelnud,et vastsündinud beebid ju ei ole nii armsad, kuna nad on ikka sellised krimpsus jne. Aga Lola on lihtsalt niii armas, ta on nagu väike pähklike kuskilt multikast. Tal on juba nii palju juuksed ja üldse väga jumekas on ka :) Kõige nunnukam üldse. Nii armas on näha seda väikest peret kõrvalt.

Peale selle elab siin seitsme kuune hundikoer Bella, kes ise arvab, et ta on jube väike.
Alguses ma ikka suht kartsin teda, ta nii hullult hüppas jne. Ma alati neid suuri koeri pigem kardan, noh et nad võivad nii ettearvamatud olla. Aga endale üllatuseks olen ma arusaanud, et tegelikult on ta nii südamlik, hea ja perehoidev, ustav koer. Käin temaga isegi kahekesi juba staadionil palli mängimas ja ma üldse ei karda. Temaga on nii lahe, selline tunne et võtan endale ka kunagi hundikoera. Mul pole ju kunagi koera olnud ja ei tea kuidas nad käituvad, kui tulevad teised koerad. Aga seda kõike on nii huvitav kõrvalt jälgida, sest nad tahavad ka pargis teiste koertega sotsialiseeruda.

See pühapäeva hommik, kui preili Unekott magas mu peal 3h. Kvaliteetaeg.

Aga tema lemmik riietus on ikka jänkukostüüm, mida tal on umbes 5 erinevat. 

Kui ta juhtumisi peaks ühe ära määrima, siis on kohe varnast järgmine võtta.

Minu lemmik on see roosa, talle nii sobib see :)

Pikad küüned tuleb ikka ilusti ära lõigata.

Lolaga esimest korda pargis

Esimene treeningpäev CBHs

Alustades sellest, et 10. september 2016 on nüüdsest üks väga oluline päev, mil ilmale tuli Kaisa ja Deejay pisike tütar Lola maria Jenkins.
Aga kirjutan siiski järjekorras.

Samal päeval oli minul ka CBHs esimene treeningpäev. CBH on Austraalia suurim vilja eksportija ja seda juba üle 90ne aasta. Olen palju kuulnud selle ettevõtte kohta ja tahtsin sinna väga tööle saada.

Ühesõnaga Perthist on see koht üle 400 km kaugusel. See tähendas seda, et hakkasin reede õhtul sõitma ja jäin ööseks Dungalosse, mis on töökohast 50 km kaugusel.

Esiteks ma kohutavalt põdesin enne minekut, sest see koht kuhu ma ööseks jäin oli selline, kus olid toas narid ja teadsin, et pean öö veetma võõraste inimestega. Aga kuna ma ei tahtnud öö eest maksta üle 100 dollari, siis mul polnud valikut ja selles kohas maksis ööbimine 35 dollarit.

Kohale jõudes maja perenaine juba ootas mind, kuna olin bookingus koha ära broneerinud. Ja minu õnneks oli toas veel 2 naisterahvast, kellest üks juba magas ja teine naine oli ka väga sõbralik, saime kohe jutu peale :) Mõtlesin kohe, et oh vedas mul.  Aga asjad siiski pöördusid minu vastu...

Kui ma siis lõpuks mingi kella 1 paiku olin uinuda suutnud, siis marssis kööki sisse mingi vanamees. Köök oli kohe meie toa kõrval. Esiteks ma arvan, et ta oli väga purjus, kuna ta sõi 1,5 h järjest ja muudkui kolistas nõudega ja röhitses ka peale kauba. See oli lihtsalt kohutav. Kell oli 3 öösel, kui ta ikka veel laamendas ja mina pidin juba 3h tunni pärast ärkama. Masendav. Noh mis seal ikka loodan,  et ei pea enam sellistes kohtades ööbima.

Hommikul kell 7 hakkasin sõitma Mingenew poole. Õnneks leidsin CBH ka kohe üles.
Seal oli vastas üks naisterahvas, kes ise tundus väga ebakindel olevat. Meid oli kokku tulnud sinna umbes 10 inimest. See naine tegi meile seal suure viljatehase platsi peal ringkäigu ja ega ta midagi eriti tarka ei osanudki rääkida. Ühesõnaga mingi treeningpäev see küll ei olnud. Meili peale saadeti kiri, kus oli öeldud, et treeningpäev kestab 8 tundi. Tegelikkuses kestis see 2h. Aga noh vedas mul kuna ei tea kas oleksin terve aja vastu pidanud, ei olnud ju üldse maganud.

Tagasisõites oli tee peal ka muidugi palju känguru laipasid ning peale selle eksles tee ääres suur emu moodi lind ma nüüd täpset ei teagi kuidas neid siin nimetatakse.
Ja no autoga sõites tuli ikka hull uni peale ja pidin auto ära parkima ja ühe powernapi tegema, õnneks see aitas ja sain tagasi sõita Perthi.

Nüüd pean ootama kuni saadetakse meil, et millal töö algab, oletatavasti oktoobri alguses. Seni veel puhkan Kaisa juures ja püüan talle abiks olla.

Teine aasta Austraalis

Alles ma ju ostsin lennupiletid Eesti ja nüüd ma olengi juba tagasi teisel pool maakera. Aeg lihtsalt võetakse käest ära.

Mäletan veel selgelt, kui eelmine aasta septembris Silva ja Tarziga Läti lennujaamast tulema hakkasime, siis ma mõtlesin, et see lendamine on ikka jube tüütu ja üldse ei viitsi. Aga siis läks see kuidagi nii kiirelt ja ei tundunudki nii jube. Tänu sellele ma see aasta enne tulekut siis üldse ei muretsenudki, mõtlesin et mis seal ikka ära ei ole üksi minna.
Aga no tegelikkus kujunes hoopis vastupidiseks.
Tallinna lennujaama tulid mind saatma emme, õed, Silva ja Tarvo. Tegime veel kõik koos pilte. Ema ja õed ootasid kuni lõpuni ja lehvitasid, kui olin kotikontrollist läbi läinud. Siis tekkis küll hetkeks kurb tunne. Aga siiski ei olnud kõik veel kohale jõudnud. Peale selle tegid Birgit ja Britta mulle sellise armsa kingituse, et panid meie kolme pildi raami sisse ja juurde kirjutasid, et ma olen nende ilus, tark ja sihikindel suur õde. Võtsin selle kaasa ja panin riiuli peale. Nüüd seda vaadates mõtlen, et ma peangi tugev olema, ja koduigatsusest üle olema, sest mu väiksed õed usuvad minusse ja püüan olla ikka eeskujuks neile.

Esimene lend viis mind Istanbuli, kestis kokku 3,5 h. Sain istuda täpselt tiiva kohal ehk siis jalgadel oli palju ruumi. Jõudsin siis Türgi lennujaama kohale, aga kuna ma seal wifi võrku sisse ei saanud logida, siis ei saanud ma internetti ka, aga ootamist oli 10 tundi. Vot siis mulle jõudis kõik kohale. Oma peas mõtlesin, et miks ma teen endale nii, ja et ma olen selles suures maailmas täitsa üksi ja keegi ei hooli. Helistasin emmele, eks ta proovis lohutada, aga no see tunne oli ikka päris hirmus. Mõtlesin, et lähen ja ostan Eesti piletid tagasi. Vahepeal siis mingid mehed tulid sinna minu kõrvale veel palvetama, panid kilekoti maha ja kukkusid seda kummardama seal. Vaatasin veel arvutist pilte ja meenutasin vanu aegu, seda ka vahest tore teha. Vedas, et Janek jättis mulle oma kõvaketta, kus on väga palju pilte. Õnneks jõudis juba õhtu kätte ja uni tuli silma, siis keerasingi ennast pingi peale magama. Kusjuures aeg läks isegi suht kiiresti. Öösel kell 2 läks järgmine lend Malaysjasse, see kestis kokku 11h. Jällegi mul vedas, sest istusin esimeses reas ja no seal on jalgadel jälle palju rohkem ruumi ja magasin ka enamus aega. Aga lõpuks hakkas paha olla ka millegi pärast.

Järgmine tore asi oli see, et Kuala Lumpuri lennujaamas pidin passima 14h. Sain ikka korraliku õppetuni, et enam odavaid lennupileteid ei osta. Pileteid ostes ma ei süvenenud tagasilennu ooteaegadesse üldse. Odavlennupiletitega ongi see, et pead jubedalt ootama nagu näha ja üksi on ikka eriline piin. Vähemalt oli seal lennujaamas wifi olemas ja sain sõpradega suhelda. kui kedagi huvitab, siis edasi-tagasi pilet maksis 1100 aud ehk 750 eurot. Eelmine aasta, kui tulin maksin ühe otsa eest üle 500 euro.

Voodi

Järgmine hommik läks lend kell 8 hommikul Perthi, kestis see kokku 6 h ja magasin jälle terve aja.
Uskumatu aga 7. september olin tagasi jälle Austraalia pinnal. Lennujaamast võtsin uberi ja sõitsin Kaisa juurde. Siin on mul oma tuba, mis mulle nii väga meeldib.

Kohale jõudes oli siin mu jaoks eriti külm ja väljas mega tuul. Ma kohe mõtlesin, et issand Eestis oli ka parem ilm. Aga õnneks täna juba päevitasin ja üldse mõnus oli.

Lisan pilte ka ülejäänud majast.

Kaisa ja Deejay tuba.

Homme on plaanis juba sõita Geraldtoni poole, kus tuleb öö veeta, sest laupäeval kell 8 algab juba esimene treeningpäev CBHs.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et enam ma sellist reisi üksi ette ei võta. Peab ikka sõbraga tulema, siis pole aega lolle mõtteid mõelda ja on lõbusam ka. Loodan, et see aasta tuleb üks korralik tööaasta. Olen juba üle kahe kuu puhanud, on aeg jälle tööinimeseks hakata. Edu mulle !!!