Alustades sellest, et 10. september 2016 on nüüdsest üks väga oluline päev, mil ilmale tuli Kaisa ja Deejay pisike tütar Lola maria Jenkins.
Aga kirjutan siiski järjekorras.
Samal päeval oli minul ka CBHs esimene treeningpäev. CBH on Austraalia suurim vilja eksportija ja seda juba üle 90ne aasta. Olen palju kuulnud selle ettevõtte kohta ja tahtsin sinna väga tööle saada.
Ühesõnaga Perthist on see koht üle 400 km kaugusel. See tähendas seda, et hakkasin reede õhtul sõitma ja jäin ööseks Dungalosse, mis on töökohast 50 km kaugusel.
Esiteks ma kohutavalt põdesin enne minekut, sest see koht kuhu ma ööseks jäin oli selline, kus olid toas narid ja teadsin, et pean öö veetma võõraste inimestega. Aga kuna ma ei tahtnud öö eest maksta üle 100 dollari, siis mul polnud valikut ja selles kohas maksis ööbimine 35 dollarit.
Kohale jõudes maja perenaine juba ootas mind, kuna olin bookingus koha ära broneerinud. Ja minu õnneks oli toas veel 2 naisterahvast, kellest üks juba magas ja teine naine oli ka väga sõbralik, saime kohe jutu peale :) Mõtlesin kohe, et oh vedas mul. Aga asjad siiski pöördusid minu vastu...
Kui ma siis lõpuks mingi kella 1 paiku olin uinuda suutnud, siis marssis kööki sisse mingi vanamees. Köök oli kohe meie toa kõrval. Esiteks ma arvan, et ta oli väga purjus, kuna ta sõi 1,5 h järjest ja muudkui kolistas nõudega ja röhitses ka peale kauba. See oli lihtsalt kohutav. Kell oli 3 öösel, kui ta ikka veel laamendas ja mina pidin juba 3h tunni pärast ärkama. Masendav. Noh mis seal ikka loodan, et ei pea enam sellistes kohtades ööbima.
Hommikul kell 7 hakkasin sõitma Mingenew poole. Õnneks leidsin CBH ka kohe üles.
Seal oli vastas üks naisterahvas, kes ise tundus väga ebakindel olevat. Meid oli kokku tulnud sinna umbes 10 inimest. See naine tegi meile seal suure viljatehase platsi peal ringkäigu ja ega ta midagi eriti tarka ei osanudki rääkida. Ühesõnaga mingi treeningpäev see küll ei olnud. Meili peale saadeti kiri, kus oli öeldud, et treeningpäev kestab 8 tundi. Tegelikkuses kestis see 2h. Aga noh vedas mul kuna ei tea kas oleksin terve aja vastu pidanud, ei olnud ju üldse maganud.
Tagasisõites oli tee peal ka muidugi palju känguru laipasid ning peale selle eksles tee ääres suur emu moodi lind ma nüüd täpset ei teagi kuidas neid siin nimetatakse.
Ja no autoga sõites tuli ikka hull uni peale ja pidin auto ära parkima ja ühe powernapi tegema, õnneks see aitas ja sain tagasi sõita Perthi.
Nüüd pean ootama kuni saadetakse meil, et millal töö algab, oletatavasti oktoobri alguses. Seni veel puhkan Kaisa juures ja püüan talle abiks olla.
No comments:
Post a Comment