Tuleb vaid unistada....

Mäletan, kui kaks kuud tagasi Türgi lennujaamas olin ja mõtlesin sellest, kui väga tahaks koju. Nii raske oli tulla. Siis nüüd ma jälle mõtlen, et tegelikult elu ju ongi selline, et vahel on raske kodust ja pere juurest ära tulla, aga nüüd olen ma ikkagi väga õnnelik, et siin olen.

Iga uue töökohaga kaasnevad uued sõbrad ja tuttavad. Mul oli vahepeal mitu vaba päeva ja eile ehk pühapäeval olid kõik CBH saidid suletud. Selle puhul korraldas Ben enda juures laupäeval BBQ õhtu. Meid oli kokku tulnud peaaegu 20 inimest. Lisaks CBH inimestele on meil veokajuhid, kellega hästi läbi saame. Ben on ka üks rekkajuhtidest. Ta on väga lahe inimene ja püüab eesti keelt õppida, mis on temast väga armas. Samuti sain tuttavaks ühe eesti tüdruku Katriniga, kes töötab kohalikus kohvikus ja ta peika on austraallane, kes oskab juba päris palju eesti keelt rääkida. Ja kusjuures väga hästi oskab öelda sõnu, kus on sees r täht. Inglise keelt kõnelevatel inimestel on r tähte väga raske öelda. Nad on juba koos Eestis ka käinud ja lähevad nüüd jõuludeks uuesti koju. Minu jaoks tähendab see väga palju, kui mees püüab oma naise emakeelt õppida. Tema jaoks on väga oluline, et saaks Katrini vanematega suhelda, kuna nemad inglise keelt ei oska.
Lahe on see, et nüüd kõik selles seltskonnas proovivad eesti keelt rääkida ja küsivad kogu aeg, kuidas miski on eesti keeles.

Vahest ma ikka mõtlen, et tõesti tasub millestki vaid unistada ja need asjad, mida väga soovid tulevad ise su juurde. Ühesõnaga eile ehk pühapäeval käisime kogu selle seltskonnaga Dongara rannas. See on selline rand, kus saad autoga liiva peal sõita. Oleme siis rannas ja ma mõtlen, et vette ma nagunii ei lähe, et see on nii külm ja lained olid ka sellised päris suured. Aga no järgmine hetk nägin, et keegi oli jetiga kohale tulnud. Hops vahetasin lühikesed püksid ujukate vastu ja vees ma olin. Ma ei pidanud küsimagi, kui üks poistest tuli küsima, et kas ma sõita tahan. See oli lihtsalt nii lahe, kuna lained tegid asja veel ägedamaks ja peale selle vesi oli nii soe. Aga no mis imestada igapäev on ju umbes 35 kraadi õhutemperatuur, kui mitte rohkem.
Sellega seoses sain ma veel tuttavaks sama ealise Saksamaalt pärit Anniega. Ta töötab ühe poisi farmis. Ta on ka väga sõbralik ja tore tüdruk. Olimegi lihtsalt terve päeva rannas, vahepeal käisime pubis söömas ja uuesti randa tagasi. Õhtul valmistas Ben veel meile kanakarrit riisiga, mis oli väga maitsev.

Tööst ei ole enam mõtet kirjutada, sest mõni päev läheb kiirelt ja kergelt mööda, aga mõni päev on küll selline, et ei suuda oodata kuni see päev läbi saab. Aga ega ma ei nurise, tean et kogu aeg ei pea hästi olema. Mõni päev on kergem ja mõni päev on raskem.
Praegusel hetkel ma tõesti võin öelda, et ma armastan oma elu sellisena nagu ta on. Ma arvasin, et ma pole reisijatüüpi inimene, aga tegelikult vist ikka olen küll. Mäletan, kui veel väike tüdruk olin siis kogu aeg oli tunne, et ma tahan kuskile minna. Et ei suuda nagu lihtsalt niisama kodus olla. Ja kusjuures nüüd ma enam nii ei tunne,  sest ma näen kogu aeg uusi ja ilusaid kohti. Üha rohkem üritan nautida praegust hetke ja mitte nii palju sellest, et kui ma saan selle asja või kui ma lähen sinna, siis ma olen õnnelik. Juba praegu tuleb õnnelik olla, siis need head asjad tulevad iseenesest.

Geraldtonis

Käes on 16.november ja ma veedan oma vaba päeva Geraldtonis Dome kohvikus. Esperances oli see meil põhikoht, kus me käisime internetis istumas.

Nii mõnus on, kui lõpuks pärast üheksat pikka tööpäeva on vaba päev. Ostsin omale cappuccioni ja vaarika muhvini. Kohvik asub täpselt mere ääres ehk siis mõnus vaade ookeanile. Kuigi selle koha miinus on see, et siin on alati nii palju rahvast ja just praegu istus mu kõrvale üks tädikeste punt, kes nüüd nii kõvasti kädistavad. Aga muidu Geraldton on väga ilus koht

.

Kuna ma vahepeal pole midagi muud teinud, kui tööl käinud, siis pean jälle tööst kirjutama.
Eelmise kolmapäeva hommikul kui  tööle läksin, siis seisime kontori ees jälle ringis ja kõigile öeldi, kuhu nad tööle lähevad. Aga mulle ei öeldud mitte midagi. Brett viimasena küsis, et mul on auto jah. Enda peas mõtlesin juba kõige hullemat. Aga siis ütles, et minu paneb ta öövahetusse. Ehk siis kõndisin sama targana oma tuppa tagasi ja üritasin uuesti magama minna, et saaks õhtul tööle minna.

Hakkasin mõtlema, et kuidas ma nüüd öösel tööle lähen, ma ju olen kindlasti nii väsinud. Aga samas oli mul heameel kuna teised kohe ütlesid, et öösel makstakse ületunnitasu.

Ühesõnaga öövahetuses on palju lihtsam olla kui päevases.
Esiteks ei ole seda kuuma päikest ja neid kärbseid, kes päeva ajal kogu aeg näkku lendavad. Teiseks teenib rohkem raha. Kolmandaks kui vilja autot ees ei olnud siis võisime autos istuda ja filme arvutist vaadata. Ja kui uni ikka silma tikkus siis magasime ka. Mõni öö jäin ma mingi viis korda magama.

Ma olin Mingenew saidilt 30 km kaugusel. Rekad vedasid meie saidilt vilja teise suurde vilja shedi ehk selline suur maja, kus vilja hoitakse. Kui algul mulle öeldi, et pean enda autoga sinna sõitma siis tegelikult läksin esimese rekaga sinna ja tagasi tulin viimase rekaga hommikul.

Mäletan teist õhtut, kui pidin ühe lõuna Aafrikast pärit rekajuhiga koju tagasi sõitma. Ta kohe ütles mulle, et sina siis tuled hommikul minuga koju. Ta väljanägemine oli selline natuke hirmuäratav minu jaoks. Jube, kus ma siis terve öö mõtlesin, et mina temaga koju minna ei julge, äkki viib mu metsa.
Aga see on tavaline, et kui ma ootan või kardan kõige halvemat siis ma hoopis üllatun positiivselt.
Ta on tegelikult väga tore inimene. Meil sai hoopis palju nalja temaga.

Veokast avaneb ikka võimas vaade

Aga tegelikult veetsime me need ööd koos Jemmaga. Ta on 20 aastane austraalia päritolu tüdruk. Temaga oli hea koos töötada. Kuna ta on juba viiendat suve CBHs tööl, siis õnneks tema muretses kõige eest ja hoidis kõigel silma peal.

Üleüldse on Austraalias ikkagi inimesed väga sõbralikud, eestlastel on nendelt selle koha pealt palju õppida. Ma ise tegelt tahaks ka natuke avatum olla. Mulle meeldib inimestega suhelda, aga kuidagi ei meeldi nagu ise juttu alustada. Ja no ausalt öeldes on osadest inimestest ikka võimatu aru saada ka.

Siiamaani olen kõigega väga rahul ja õnnelik. Homsest olen tagasi päevases vahetuses ja normaalne elu saab jätkuda. Sest ega kui hommikul töölt koju jõuad, siis päeval on ikka raske magada. Mõni päev magasin ainult 4 tundi. Aga nii uskumatu, kui see ka pole sisi juba järgmine kuu ongi jõulud.

Töö CBHs alates 31.10.2016

Alustan sellest, et praeguseks hetkeks olen ma oma teisest aastast ära olnud täpselt 2 kuud, kas pole mitte kiiresti. Ehk siis järgi jäänud veel 10 kuud.Tänaseks päevaks olen tööl käinud 7 päeva järjest ja iga päev peaaegu 13 h. Kui nüüd välja arvata see, et esimene päev 9 tundi ja täna pühapäeval 7 tundi.Enne siia tulekut olin ma valmis halvimaks, kuna arvasin, et töö on raske ja et siin on väga palav.Tegelikkus on see, et töö on liiga lihtne, et tõsi olla.Töötan CBH viljatööstus ettevõttes Mingenews, mis on Austraalia suurim viljaladustamis sait.See on tõesti suur, kõndimine igale poole võtab päris palju aega ära.Töö näeb välja selline, et suur kallurauto tuleb ja laseb vilja nö maa sisse võrest läbi, kust vili läheb edasi lintide pealt suurde majja. Mina pean seal juurdes lihtsalt käega näitama autojuhile, seda et ta vilja liiga palju korraga välja ei laseks, et see üle ei ujutaks. Kuna rekad on väga pikad ja kallurijuhid ise ju auto taha ei näe. Kui vili välja lastud, siis lasen surveõhuga üleliigse vilja auto servade pealt maha. Ja see ongi kogu töö. Ja selle eest makstakse, kusjuures on see siiani kõige kõrgemalt tasustatud töökoht mul elus. Okei päevas paar korda pean ise sinna majja sisse ka minema, ja vaatama et vili liiga kõrgele ei läheks ja muutma asukohta. Ülejäänud aja lihtsalt istun ja ootan, kuna järgmine auto tuleb. On olnud päevi kui viljaautosid tuleb 50 ja teisel päeval alla 20.

Sellesse vahesse auto sõidab ja laseb vilja välja 

Viljamäed vaikselt täituvad

Kusjuures oleme sellel positsioonil veel kahekesi, täitsa uskumatu kahel inimesele pole seal tegelikult tööd. Aga no meil Nancyga vähemalt igav ei hakka. Nancy on inglismaalt pärit 26 aastane tüdruk. Ta oli enne CBHsse tööle tulekut 2 aastat Uus Meremaal ja nüüd tuli enne koju tagasiminekut raha koguma. Sellesuhtes on ka hea, et ma olen siin ainuke eestlane ja nüüd peab ikka igapäevaselt inglise keeles suhtlema.Kuna me kahekesi ühe inimese tööd tegime, siis pidin mina tegelikult veel ühte kohta jälgima kui reka tahab vilja maha lasta. Aga kuna see oli selline koht, kus oli päevas ainult üks auto, siis see üks auto jäi mul ka kahe silma vahele otseloomulikult. Me seal Nancyga rahulikult istusime ja no naersime ka korralikult kui järsku mänedzer tuututades kohale kihutas, et auto ootab juba pool tundi. Oi jumal ise mõtlesin kohe peas, et juba ma suutsin. Jooksin siis kiiresti kohale ja vabandasin juhi ees. Küsisin ka kohe, et kui kaua ta ootama pidi. Ta vastas, et viis minutit, ilmselgelt mänedzer pingutas jälle üle. Pärast seda siis tundsime mõlemad ennast suht halvasti ja no Nancy juba mõtles halvimat. Natukese aja pärast ma siis räägin, et issand kui hea oleks siin jäätist ju müüa. Kõik kindlasti tahaksid. Läheb natuke aega mööda kui teine supervisor Monique sõidab autoga ette ja ulatab 2 jäätist. Kusjuures kõik ei saanudki. Lisaks sellele oli eile siiamaani kõige kuumem ilm ehk 40 kraadi, aga siis ei toodud jäätist. Peale selle põrgukuumuse on siin mingid satikad, kes lendavad kogu aeg näkku igale poole. Ja eile oli neid veel erakordselt palju. Aga no õnneks see võrk, mida ümber mütsi panna päästab hädast välja. Noh nagu kalamees oleks.Kokkuvõttes on kõik inimesed ka siin väga sõbralikud, peale selle, et Brett mu peale pahaseks sai. Aga ta pidigi kergelt vihastuma. No ega ma ju meelega seda ei teinud.Homme ehk esmaspäeval on mul vaba päev. Kõigepealt peab poest nädala jaoks söögivaru ostma, pesu pesema ja siis lähen 50 km kaugusele asuvasse randa.Muidu tööpäev näeb välja selline, et äratus on kell 5. Kell 6.30 on nö kontori ees kogunemine, kus kõigile öeldakse kus nad tööd teevad, edasi umbes kell 12 on poole tunnine lõuna ja siis kuni õhtul 19.30ni. Siis oma tuppa pesema, natuke söön ja kell 9 juba magama. Nii see elu siin välja näeb.Kõigil on siin omad toad. Igaühel ka oma WC ja vannituba.Praegusel hetkel olen väga rahul ja õnnelik :)Seekord tuli kohe pikk jutt, aga aitäh neile, kes siiani viitsivad lugeda.