Kätike: Elu on âge !!!

Pärast seda, kui Älf siia jõudis on päris palju muutunud. Alustan sellest, et töögraafik muudeti nii, et kõigil on nädalavahetused vabad ja käime tööl ainult viiel päeval nädalas. Algul mõtlesime küll, et ikka eriti nõme, aga tegelt on hoopis tore.

Paar nädalat tagasi oli siis selline juhtum, kus ma olin laupäeval ja pühapäeval isegi vanas kohas ehk laos uuesti tööl. Põhjus selles, et kolm tuhat vatikuubikut olid valesti kaalutud ja pidime neid lattu uuesti kaaluma minna. Eriti imelik oli see, et ma nii väga soovisin, et saaks sinna tööle tagasi ja näe omal moel ma saingi, kuid ainult paariks päevaks.

Vahepeal pidasime kaks päeva ka Maxu sünnipäeva. Tegime Katjaga talle sünnipäevahommikuks kaks maasikaküpsisetorti. Tal oli õige päev kolmapäeval ja siis hommikul tuli Henry ka meile ja tegime Maxile üllatuse. Kui ta hommikul ärkas, siis ootasime teda köögis ja laulsime talle. Nii mõnus hommik oli. Kinkisime talle lisaks veel massaazi, kus ta täna käis.

Sünnipäev algas reedel kohalikus Royali pubi hotellitoast ja edasi all pubis. Sain koju alles järgmise päeva hommikul kell 7 ja siis tuli poistel hull idee Brisbane sõita, kuna Kristjanil (Maxi sõber) oli kindlasti vaja auto osta. Aga kuna kõik olid eelmisel õhtul kõvasti vägijooki tarvitanud, siis autot juhtida ei saanud neist keegi. Brisbane on Goondiwindist 350 km kaugusel ja mina ei viitsinud ka oma vabat päeva autoga sõitmisele raisata. Aga siis nad pakkusid mulle 200 dollarit, kui ma sõidan. Sellest pakkumisest ma juba ära ei öelnud, nii ma siis läksingi..ise healjuhul tund aega maganud 24 h jooksul. Olin siis paar tundi sõitnud, kui politsei vilkuritega taga oli ja mind kinni pidas. Kõige pealt pani mind kohe puhuma ja narkotest tehti ka, pidin keele pealt mingi asjaga tõmbama. Kinnipeeti mind selle tõttu, et ma sõitsin 110 alas umbes 112ga. Õnneks trahvi mulle ei tehtud ja võisin edasi sõita.

Poisid autot ostmas.

Õhtul koju tagasi tulles, oli juba hea seltskond siia kokku kogunenud ja muidugi mindi uuesti peole. Meid oli nii palju, et pidime suure taksobussi tellima. Pärast pidu tulime tagasi meie juurde. Meil siin endal kodus nagu klubi, kuna elutuba on nii suur ja Maxil on laserid. Pidu lõppes hommikul muidugi sellega, et poisid suutsid omavahel ikka kaklema ka minna...oh neid poisse. Nädal otsa pidime tööl kuulama, et meie juures ikka suur pidu ja kaklus oli.

Pühapäeval kolis siis minu ja Älfi tuppa ka Katja. Põhjus selles, et tal sai rendileping eelmises kohas läbi ja, ma ei tahtnud et Katja läheks kuskile karavanparki elama. Niisiis leidsime, et ta saab tulla meie tuppa kolmandaks, kuna Älf nagunii on öövahetuses. Ehk siis kolmekesi peame me magama ainult nädalavahetusel, aga see nv veetsin ma täitsa üksi seal toas. Nii, et saame hakkama :) Üleüldse me neljakesi Maxi, Katja ja Älfiga väga hästi klapime. Eile ka päev otsa päevitasime ja katja vaaritas meile head ja paremat süüa ja õhtul käisime muidugi veel peol.

Töö poole pealt veel nii palju, et kõigest nädal aega on jäänud. Ja siis see nädal olin kolmel päeval ka tõstuki peal. Aga on ikka suur vahe, kas töötada tehases tõstuki peal või laos. Tehases ootan kuni need kuubikud majast välja kukuvad ja siis vahepeal pean minema veel ühte tolmumajja minema ,kus tulevad välja need vatikuubikud, mis jääb heast vatist järele ehk see halvem vatt.

Mõned pildid books and bagsist

Katja oma nokklooma maskiga

Varsti saab hakata kotte pakkima vaikselt. Aga tõesti elu on siin nii hea, et kõik juba mõtlevad kui kurb see äraminek saab olema, sest neli kuud on läinud lennates ja kõik on nii headeks sõpradeks saanud.

Ükspäev just istusime Maxiga ja arutasime, et 16 aastaselt kui veel kodus elasin, siis tundus elu ikka nii raske. Peol käia ei saanud nii nagu tahtsid ja kool oli raske ja vanematelt pidi kõigeks luba küsima. Tol hetkel poleks osanud arvatagi, et ma elan kümne aasta pärast Austraalias majas, kus on suur bassein ja veel koos üliägedate sõpradega. Kellega me kõik koos tööl käime ja raha pärast ei pea ammugi muretsema. Ühesõnaga olen ma selle elu eest ikka ülitänulik ja ainult paremaks saab minna. Igapäevaga mõistan üha enam, et tuleb suurelt unistada ja kõike, mida soovid tuleb kogu aeg enda peas ettekujutada, siis on kõik võimalik !! When you master believing, you have mastered your life !!

Viimaseks lisan, et Silva on juba otsapidi Ameerikas !!!