See on lihtsalt nii uskumatu, et kaks aastat ongi juba läbi ja on aeg koju tagasi minna. Ühtepidi ootan väga koju minekut, aga teisipidi on ikka kahju.
Töö puuvillatehases lõppes ära ja pidasime maha ühe lõpupeo meie juures. Meid tuli kokku nats üle kümne eestlase. Ma meisterdasin selleks puhuks ühe suure võileivatordi ja Katja küpsetas kolm erinevat kringlit. Kõik tulid juba päeval kell 1 meie juurde, et saaks ikka basseini ääres olla ja päikest võtta. Õhtul käisime veel kohalikus pubis tantsimas.
Katja, Helery ja mina
Esmaspäeval 14. august täitus ka Katjakese 24 eluaastat ja ta tegi meile õhtusöögi, milleks oli lasanje, täidetud šampinjonid ja poistelemmik saiavorm. Kinkisime talle kosmeetiku juurde näohoolduse.
Kolmapäeval oli aeg kogu oma kraam kokku pakkida. Viimase päeva olimegi kolmekesi kodus, kuna kõik teised olid juba läinud. Älf lendas teisipäeval Balile ja Max sõitis kolmapäeva hommikul Melbourni. Merily ja Zac läksid ka Brisbane. Alles olime jäänud mina, Katja ja Henry.
Neljapäeval oli kätte jõudnud minu kord lennuki peale minna ja reedel lendas Jekaterina ka Balile, kus ta praegu koos Älfiga on. Ja nüüdseks on Henry Tasmaanias.
Küpsetasin viimasel päeval veel spiantipirukaid.
Mäletan täpselt, kui esimesel aastal enne Austraaliasse lendamist ma mõtlesin, et ma lähen ainult üheks aastaks sinna ja kuskile farmi ma küll tööle ei lähe. Siis kohale jõudes see mõte muutus ikka väga kiiresti. Ma ikka leian, et noorena, kui ei ole veel kohustusi elus võetud on hea maailmas ringi reisida, lihtsalt võtad koti ja lähed kuhu iganes tahad ! Eriti kui töötad Austraalias ja suudad mõne aja raha kokku hoida, siis tõesti võid minna kuhu süda ihkab !
Nüüdsest üritan raha mitte kulutada asjade peale, sest palju lihtsam on reisida, kui sul on ainult üks seljakott, mitte suur reisikohver nagu mul. See on mul alati nii raske ja väga tüütu on seda kaasas tarida. Kui järgmise pikema reisi oma elus ettevõtan, siis püüan minna lihtsalt seljakotiga.
Ühesõnaga olen ma enda üle väga õnnelik, et kaks aastat tagasi ma selle otsuse vastu võtsin ja Austraaliasse läksin, kuigi ma südames seda väga ei tahtnud. Siis nüüd ma tean, et see oli parim valik mu elus. Poleks mitte kunagi arvanud, et ma saan nii palju reisida. Kahe aasta jooksul nägin palju Austraaliat, käisin Balil, Malaysias, Horvaatias, Uus-Meremaal ja nüüd olen Californias.
Ma tutvusin mega lahedate inimestega, õppisin paremini inglise keeles suhtlema ja muutusin ise palju julgemaks. Kõik need, kes mõtlevad, kas minna või mitte, siis minu meelest pole midagi kaheldagi. Lihtsalt tuleb kott kokku pakkida ja minna !!!
No comments:
Post a Comment