Esperance (2015 sept - 2016 jaanuar )lemmik koht maamunal

Kaks nädalat tööd cotton ginis

Praeguseks olen tööl käinud 2 nädalat. 

Kui esimesed 5 päeva tegin ma põhimõtteliselt päev otsa sama asja, siis nüüd on nii, et iga 4 tunni tagant vahetame tööd. Nt alustad hommikul koristamisega st, et 4h koristad ringi ehk puhud voolikust tuleva surve õhuga põrandalt ja üldse igalt poolt vatti ära. Pärast seda lähed uuesti masina taha vati kuubikutele kotte ümber tõmbama. Enam nagu ei olegi hullu see pikk päev üle elada, aga no kella üritan võimalikult vähe vaadata.

Peale selle on meil seal tõõ juures ikka igasugu frukte, kellega mina pidin ühes vahetuses olema. 

Nt üks 45 aastane meesterahvas arvas, et ta väga meeldib mulle kuna ma talle silma vaatasin ja sõbralik olin. Pärast seda pidin täielikult teda ignoreerima hakkama. Vatrab kõigile, et Käti oleks talle ideaalnaine. Aga no sain teada, et ta on varasemalt ka tüdrukutelt kõrvakiile saanud. 

Kui mul nüüd vabad päevad hakkasid, siis viimasel päeval tuli mulle ütlema, et Käti me ei olegi enam ühes vahetuses. Issand kui õnnelik ma olin.

Siis on meil üks tore naisterahvas, kes on küll tubli ja teeb oma tööd eeskujulikult. Aga jube, kus ta kogu aeg kõiki käsutab ja kisendab.

Ülejäänud seltskond on normaalne :)

Täna käisimegi Silvaga toidupoodides, et enam vähem nädalaks asjad olemas oleks. Proovisin siis ka Silva ja Tarzi autoga sõita. Aga kuna neil on manuaalkast. Siis tunne oli selline nagu õpiks sõitma ja oleks alles 18 aastane. Et oleks vaja vahtralehed peale panna. Aga no jube kus meil sai vähemalt naerda. Sest see on ikka nii veider kui peab vasaku käega käike vahetama. Ma ikka kohe hakkasin käigukangi paremalt otsima. Lahe värk saab kõike uuesti õppida ja siis Eestis jälle teistpidi :D

Emme saatis ka mulle paki, mis tuli 1,5 nädalaga kohale. Nii hea oli saada oma lemmik šokolaadi, mett ja tatart. Aitäh emps

Nüüd algab  homme õhtu kell 7 uuesti töövahetus. Pean ennast uuesti öise eluviisiga harjutama. 

Cotton gin ehk elu vati sees

Olen juba nädal aega St Georges olnud. 

Täiesti veider kuidas siin päevad lendavad. Ma isegi ei saanud aru, et pühapäev on.

Silva ütles, et kuule pühapäev on juba. Mulle tundus, et reede, sest mul algas vaba päev. Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma uuest tööst cotton ginis.

Hirmsalt tahaks kohe kurtma hakata. Aga no mis see kurtmine ikka annab. 

Tõõ on siis selline,  et peab suured vatikuubikud koti sisse panema. Seda tehakse kahekesi.  Välja näeb nii, et peame riidest koti nagu mingi rauast asja ümber kahekesi tõmbama..üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Ja siis masina seest see suur vatikuubik tulebki, millelt peab ka vatitükid küljest tõmbama. Need on nagu proovid, millel on eraldi veel numbrid küljes ja mis veel kuskile edasi saadetakse.

Mina olen kogu selle protsessi lõppfaasis. Minuni jõuab vatt juba ilusal, puhtal ja töödeldud kujul.

Algul korjatakse vatt põllult, kus ta on ikka igasugust jama täis. Siis ta läbib igasuguse töötlusprotsessi.

Tegelikult on see töö meil seal väga lihtne. Mis seal siis on tõmbad vatikuubiku koti sisse ja ongi kõik. Aga no proovi teha seda 12h, viiendaks päevaks olid mul kõik sõrmed juba plaasterdatud, kuna selle riide nii kiiresti tõmbamine kuidagi nagu põletab nahka. Töö polegi minu jaoks hirmus. Hirmus on see kui lähed tööle ja mõtled, et 12 h pean siin olema. Esimesed tunnid lähevad päris kiiresti mööda, aga no see viimane tund. Minut läheb ka nii aeglaselt, et uskumatu. 

Selline tunne on kogu aeg, et soovid oma elu minema..kogu aeg ootad, et kell saaks 10 või 1 et saaks ometi pausile minna. Õnneks on ikka see, et iga tunni aja tagant saab sealt masina juurest ikka minema minna plus veel on 3 pikemat pausi, kui saab süüa.

Seal motiveeribki töötama ainult see, et saab normaalselt raha teenida, kuna nädalas teed ikka väga palju tunde ja siin maal pole raha väga kuskil kulutada. Kuid toidupoes söögihinnad võrreldes nt Perthiga on ikka väga kõrged. Selline tunne nagu siin hoopis peab rikas olema, et süüa saaks osta. 

Ühesõnaga on mul siiski heameel, et sain selle võimaluse seal tööl käia. 

Perthis elada raha säästmis eesmärgiga on ikka suht keeruline, seal ju nii kerge poodi minna ja midagi osta või noh linnas ikka kuidagi raha kulub.

Mõtlen selle peale, et teen seda tööd võib olla 7 nädalat oma elust. 

Arvan, et edaspidi on 8 tunnised tööpäevad minu jaoks kökimöki :D 

Praegu istun maja taga ja naudin täiega päikest. Meil on tõesti nii mõnus maja ja suur aed. Kõik ju arvavad, et Austraalias on kogu aeg ilus ilm ja kogu aeg saab randa minna. Muidugi eks oleneb kus sa oled. Aga ma ei olnud juba paar kuud päikest võtnud. Aga eks mul oli juba suht siiber ka. See aasta jäi mul ju talv vahele ja ausalt öeldes aasta läbi suve sees elamisega ka päris harjunud pole.

Mis veel..

Täna hommikul ärkasin selle peale üles, et aed oli mehi täis, kes niitsid muru. Täiesti veider, et majaomanik ju ette ka ei hoiatanud, et tullakse muru niitma. Mul isegi pole aknal kardinat ees. 

Praegu naudin täiega oma vaba päeva, kuna homme hommikul algab kaheksa päevane vahetus, sellest kahel päeval saan Silva ja Tarvoga koos minna. Pärast seda on neil 2 vaba päeva ja siis algab neil öövahetus. See on pühimõtteliselt nii, et me elame küll ühes majas, aga kodus me üksteist ei näe. Me näeme umbes 3 minutit töö juures, kui vahetus toimub ja ülejäänud aja siis peame facebookis suhtlema. See on ikka täiesti normaalne:D 

Aga eile juhtus Silval tööl sõrmekesega väike õnnetus ja siis ta sai koju tulla. kuna valusa sõrmega ju tööd teha ei saa. Siis nautisime aias ilma, arutasime maailma asjade üle ja jõime veini.

Teisele poole Austraaliat Silva ja Tarzi juurde

Kui aus olla siis mul on selline tunne,et mul on oma täitsa elus kaitseingel, kelleks on on mu kallis parim sõbranna. Ta on alati see, kes mind igale poole veab, hädast välja aitab, uute inimestega tutvustab ja üldse nad on mul nagu oma pere. Praegu on ka selline tunne, et oleks nagu koju jõudnud. See on tõesti nii, et kodu ei ole koht vaid inimesed. Ma ei kujuta nende kaheta elu enam ettegi. 

Ühesõnaga, tahakski neid mõlemaid tänada. Kuna tänu nendele ma uue töökoha saingi. Lugu järgnev…

lihtsalt ühel päeval vaatan telefoni, et Silva on mulle helistanud. Aga kuna ma vastu ei võtnud, siis ta kirjutas sõnumi, et helista kohe kui võimalik. Mõtlesin oma peas kohe, et ta nüüd kas lendab Perthi või ta ütleb, et ta sai mulle töö cottonisse.

Selline asi oli olnud, et üks tädike, läks sealt töölt ära ja Tarvo kohe ütles ülemustele, et Silva sõbranna otsib tööd. Järgmine päev ma juba puuvilju pakkima ei läinud ja hakkasin tegelema sellega, et cottonisse tööle saaks. Pidin uuesti avalduse tegema Olami cottonisse, võtsin nende ülemusega ühendust. Lisaks pidin mingi 2 testi netis tegema, mida Silva mul läbi telefoni teha aitas ja ülejärgmisel päeval pidin minema tervise kontrolli tegema (narkotest jne ). Lihtsalt selleks, et puuvilla tehasesse tööle saada.

Aga tegelikult on see mõistetav, et nii palju teste peab läbi tegema. Kuna vahetused on 12 h pikkused ja terve aja peab jalge peal seisma.

Silva kolmapäeval helistas ja laupäeval ma juba lendasin St George.

Praegu istun oma toas suures ja pehmes voodis. Silva ja Tarz veel magavad, kuigi kell on 5 õhtu. Aga neil on õhtune vahetus, mis algab kell 7 õhtul ja lõppeb 7 hommikul ehk siis nad magavad päeval. Siin ongi vahetused niiviisi, et ühe nädala ehk 8 päeva järjest oled tööl õhtul 7st hommiku 7ni ja teisel nädalal vastupidi. Päris karm värk ikka.

Nii tuli Silva mulle lennujaama vastu :D

Lisan pilte ka uuest kodust, kus me kolmekesi elame.

Viimaseks minu tuba..