Perthis elasin siis kokku kuu ja ühe nädala. Selle aja siis töötasin Oasis fresh puuviljalaos pakkijana, käisin trennis Goodlife spordiklubis, vahest shoppamas, niisama jooksmas, Kaisal ja Oliveril külas ja see ongi vist kõik.
Võiks öelda, et siiani oli mu kõige lahedam aeg ikkagi Esperances. Seal tõesti oli elu nagu puhkus. Töö oli lahe, koht oli super ilus ja veel eriti ägedad inimesed. Ma olen tegelikult väga õnnelik, et mu Austraalia reis sai sealt alguse. Kui ma oleksin näiteks pidanud kuskilt farmist alustama või puuvilju pidanud pakkima kohe alguses, siis ma oleks vist paari kuu pärast koju tahtnud minna. Sest farmis peab ikka korralikult rügama ja no puuvilja pakkimises on meil üks tore tädike, kes peab kõike ütlema karjudes. Ja see töö ei ole just kõige lihtsam ja kui keegi veel pidevalt karjub ka, siis tekib ikka eriti selline tunne, et tahaks juba koju minna ja normaalset tööd teha.
Aga elukohtadest meeldis mulle meie Perthi maja kõige rohkem. Sest see oli ju nii uus, valge ja ilus. Mis veel eriti tore, et täpselt päev enne minu ära minekut pandi majja wifi. No see on Austraalias ikka suur asi, kui majas on wifi olemas.
Aga no mis seal ikka, ega ma ei tulnudki siia wifisse istuma, küll Eestis saab :)
Viimasel päeval käisime Siki Kga veel shoppamas. Ja no täitsa lõpp, kus olid laupäeval Perthis ummikud. Kuna pühapäeval emadepäev on, siis kõik ju tulid alles laupäeval kinke ostma.
Viimase õhtu puhul tuil veel Sigrid T, Kaisa, Deejay ja Oliver koos ühe sõbraga külla. pakkusin õunakooki, täidetud mune ja singirulle.
Oliveriga on jälle naljakas lugu see, et tegelikult kui ma talle reedel ütlesin, et ta laupäeval külla tuleks, siis ütles, et ei saa, kuna veab eestlaste tehtud muhuleiba laiali. Aga just seekord teliis Sigrid K ka leiba ja siis Oliver ju tuli meile seda tooma. Ja siis sõime kooki ja jõime kohvi kõik koos.
No muidugi jäi mul see pakkimine ikka suht viimasele hetkele ja no asjad ei tahtnud ka üldse mahtuda. Lõpuks oli mul siis 2 seljakotti ja kohver. Kohvri ostsin Esperancest enne ära minekut ja siis nüüd oli ta juba katki läinud. Õnn oli,et Deejayl mäkaiveri teipi oli ja ta selle ära parandas.
Kuna lennuk läks mul alles veerand 12 õhtul, siis kõik saatsid mu ilusti ära ja Sigrid T viis mind lennujaama. Ja no siis saabus tõehetk, kui palju see kohver mul kaalub. Lubatud kaal oli 23 kg ja mul oli 26 kg. Ega ei jäänudki muud üle kui kohver lahti võtta ja terve kilekoti täis asju tuli maha jätta.
Lendasin Quantase lennufirmaga Brisbane. Lennuk oli väga mõnus, sain filmi vaadata ja siis pakuti snäkke ja õnneks minu kõrval ei istunud ka kedagi. Lennukis on ju tglt jube vastik mingi võõra inimesega nii lähestikku istuda.
No comments:
Post a Comment