Mis päev täna on ...aa juba teisipäev ehk eelmisel kolmapäeval oli viimane kord kui veel vanasse kohta tööle läksin.
Eile käisin veel vanas kohas mänedzeriga rääkimas, et ehk annab veel midagi muuta. Sest ma sain teada, et nad otsivad kahte uut töötajat aga jah mind tagasi ei võeta. Aga Dane kusjuures ütles, et on nõus mulle soovitused andma ja et helistab Namoi Gini ehk tehase mänedzerile, et ehk saan sinna tööle. Läksin siis koju tagasi ja uurisin veel ühest kohast kas nad kedagi ei vaja, ja sain eitava vastuse muidugi.
Täna hommikul siis parjasjagu istun netis, kui Erik kirjutab, et kas ta saab tulla pesu pesema. Tuli siis minu juurde, ja ta veel ei teadnud mis põhjusel mind lasti lahti. Kui ta kogu loo ära kuulas, siis sai ka aru, et mulle ikka täiega ülekohut tehtud. Ja no ma läksin ka nii energiat täis ja mõtlesin, et ma ei viitsi kellegi kõnet ootama jääda ja panin ennast riide. Tänud Erikule, kes mind siis Namoi puuvilla Gini kohale viis.
Küsisin seal ühe naisterahva käest, et kas ma saaksin Ernie ehk siis mänedzeriga rääkida. Mul vist oleks pidanud olema aeg kokkulepitud. Aga ei olnud hullu, ta saabus juba 5 minuti pärast. Ma siis kohe otse küsisin, et kas tal ei ole tööd pakkuda. Esimene vastus oli, et ei ja siis ma ütlesin,et Dane pidi talle helistama. Ja siis jutt kohe muutus. Ütleski, et mul on sulle töökoht olemas. Läksingi siis tema kabinetti ja hakkas pabereid vormistama. Samaaegselt rääkis telefonis Daneiga ja põhjenduse, miks ma laost tahan tehasesse minna oli see, et ma tundsin ennast kõrvalejäetuna ja, et kõik mu sõbrad on tehases tööl. Ühesõnaga ei mingit juttu sellest, mis tegelikult toimus. Ja hiljem kui helistasin ise ka Daneile, siis ta palus, et ma ei räägiks Ernile midagi sellest, mis juhtus. Järeldus on ainult see, et ilmselgelt kui keegi sellest midagi kuuleks, siis and saaks aru, et mind poleks tohitud lahti lasta. Aga mis seal ikka, nüüd on uus töökoht olemas ja tuleb tänulik olla, et saan Goondiwindisse edasi jääda :)
Töökoht on sama, mis eelmine aasta ehk books and bags, isegi ei viitsi sellest pikemalt kirjutada. Eriti pärast seda, kui oled tõstukiga tööd teinud, siis see on ikka mega suur vahe. Aga nüüd on mul Maxiga isegi samad vabad päevad ja saame koos tööl käia. Varem pidi mulle keegi alati koju järgi tulema, aga nüüd saame iga hommiku koos minna ja õhtul tulla. Päris ideaalne ju.
Ühesõnaga kõik lõppes hästi ja ma käin jälle tööl ! Ja lisaks sellele sain kuni päeva lõpuni ka tööl olla. Ise arvasin , et läksin küsima, et kas tööd on aga päev lõppes sellega et oli töökoht ja juba tunnidki kirjas :)
Tuesday, June 20, 2017
Saturday, June 17, 2017
E L U
Täna on üks ilus pühapäev, istun elutoas diivanil ja jälle mõtlen oma elu üle..aga seekord otsustasin, et panen selle kirja.
Eile õhtul valmistasin Katjale ja Henryle õhtusöögi, lihtsalt istusime kolmekesi ja rääkisime sellest, kui tänulikud oleme, et elud meid siia kokku on toonud. Meil lihtsalt nii klapib omavahel, meie maailmavaade elule on samasugune ja nii hea on nendega koos olla.
Vasakult Max, Katja ja Henry
Ja nüüd vaatasin õdede üheksanda klassi lõpetamise pilte. Lihtsalt mõtlen ja imestan, kuidas nad on ilusad ja targad üheaegselt.
Mõtted....
Ma lihtsalt ei saa aru mis plaanid elul minuga on, miks ta lihtsalt ei lasnud mul natukene aegagi olla nii, et ma ei pea muretsema !! Nüüd on jälle pea mõtteid täis, et mida teha. Ma olin nii veendunud, et järele jäänud kolm kuud töötan Namoi laos ja siis lendan tagasi Eesti. Aga hopsti jälle plaani muudatus. Tuleb uus töö otsida. Kuigi oma peas on ikka tunne, et ma saan oma töö tagasi, sest see ju polnud õiglane. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et hindan seda töökohta väga ja õpin seda, et miski pole kunagi granted (see on küll inglise keeles, aga minu meelest väga hea sõna ) võiks selle kohta öelda ehk kindel. Sest ainus, millele me kindlad saame olla oleme me ise.
Alati, kui mu elus midagi juhtub, ükskõik kas see asi on sellel hetkel minu jaoks halb või hea, siis ma mõtlen, et mida head või halba ma teinud olen, et see sündmus mu ellu tuli. Meie elu peegeldab ju meie enda mõtteid. Ehk siis mida ilusamad ja paremaid mõtteid me enda peas mõtleme, seda ilusam ja parem on ka elu. Ja tegelikult meie elus ei olegi ju häid ega halbu olukordi, vaid on situatsioon, mille me ise mõtleme halvaks või heaks. Mõni asi tundub alguses nii õudne, aga me ei tea kunagi milleks see tegelikult hea oli. Tihtipeale satuvad inimesed depressiooni, kui nende elukaaslane neid maha jätab, aga aastaid hiljem on nad hoopiski tänulikud, sest tegelikult tuli nende ellu hoopis õige inimene või hingesugulane.
Kui keegi kaotab oma töö, siis sellest on hoopis alguse saanud isiklik ettevõte. Asjad, mis alguses tunduvad katastroofina tunduvad on tegelikult pikas perspektiivis hoopis head teinud. Seega ei lase ma sellel juhtumil ennast kuidagi morjendada ja olen ikka positiivne Käti edasi :)
Eile õhtul valmistasin Katjale ja Henryle õhtusöögi, lihtsalt istusime kolmekesi ja rääkisime sellest, kui tänulikud oleme, et elud meid siia kokku on toonud. Meil lihtsalt nii klapib omavahel, meie maailmavaade elule on samasugune ja nii hea on nendega koos olla.
Vasakult Max, Katja ja Henry
Ja nüüd vaatasin õdede üheksanda klassi lõpetamise pilte. Lihtsalt mõtlen ja imestan, kuidas nad on ilusad ja targad üheaegselt.
Mu ikka veel väiksed õed
Mu kallis pere, keda väga igatsen. Kaks aastat saab juba blogimisest, leian et on aeg oma perekonda tutvustada :)
Mõtted....
Ma lihtsalt ei saa aru mis plaanid elul minuga on, miks ta lihtsalt ei lasnud mul natukene aegagi olla nii, et ma ei pea muretsema !! Nüüd on jälle pea mõtteid täis, et mida teha. Ma olin nii veendunud, et järele jäänud kolm kuud töötan Namoi laos ja siis lendan tagasi Eesti. Aga hopsti jälle plaani muudatus. Tuleb uus töö otsida. Kuigi oma peas on ikka tunne, et ma saan oma töö tagasi, sest see ju polnud õiglane. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et hindan seda töökohta väga ja õpin seda, et miski pole kunagi granted (see on küll inglise keeles, aga minu meelest väga hea sõna ) võiks selle kohta öelda ehk kindel. Sest ainus, millele me kindlad saame olla oleme me ise.
Alati, kui mu elus midagi juhtub, ükskõik kas see asi on sellel hetkel minu jaoks halb või hea, siis ma mõtlen, et mida head või halba ma teinud olen, et see sündmus mu ellu tuli. Meie elu peegeldab ju meie enda mõtteid. Ehk siis mida ilusamad ja paremaid mõtteid me enda peas mõtleme, seda ilusam ja parem on ka elu. Ja tegelikult meie elus ei olegi ju häid ega halbu olukordi, vaid on situatsioon, mille me ise mõtleme halvaks või heaks. Mõni asi tundub alguses nii õudne, aga me ei tea kunagi milleks see tegelikult hea oli. Tihtipeale satuvad inimesed depressiooni, kui nende elukaaslane neid maha jätab, aga aastaid hiljem on nad hoopiski tänulikud, sest tegelikult tuli nende ellu hoopis õige inimene või hingesugulane.
Kui keegi kaotab oma töö, siis sellest on hoopis alguse saanud isiklik ettevõte. Asjad, mis alguses tunduvad katastroofina tunduvad on tegelikult pikas perspektiivis hoopis head teinud. Seega ei lase ma sellel juhtumil ennast kuidagi morjendada ja olen ikka positiivne Käti edasi :)
Friday, June 16, 2017
Ühest äärmusest teise...MIND LASTI LAHTI !!!!
Lugu siis järgnev...
Ühel õhtul tööle minnes võtsin ma ikka uue tõstuki ja hakkasin tööd tegema. Läksin platsile ja tahtsin maast võtta 4 vatikuubikut, aga need on asetatud kolmekordselt üksteise otsa ja mitte eriti täpselt ehk siis need võivad vabalt kukkuda ja kukuvadki pidevalt. Aga nüüd kukkus see üks kuubik otse mu uue tõstuki tule peale, mis kohe ära paindus ja juhe läks ka puru. See oli vist päris tähtis juhe, ehk see oli seotud GPSiga. See jälgib kui me kuskile otsa sõidame vms. No poisid painutasid tule kohe tagasi ja silmaga midagi nähtavat polnudki. Järgmisel hommikul kui mänedzer tööle tuli, siis ütlesin talle kohe, et selline asi juhtus ja siis ta ütles ainult oehhhh Keiti.
Läksin siis koju ja õhtul uuesti tööle minnes tuli välja, et ma seda uut tõstukit ei saagi kasutada, kuna mänedzeri naine ütles, et tema võtab selle. Okei, mis seal siis ikka. Siis tuli välja, et osad saavad endale kiibi, millega saab uut tõstukit kasutada ehk kõigile ei antagi. Lootsin oma peas, et mina ju ikka saan..miks ei peaks. Öö mööda saadetud, nägin hommikul jälle mänedzeri ehk Dane ja siis naljaga ütlesin, et mina ei saagi enam uut tõstukit kasutada. Aga ta oli suht vihase näoga ja ütles, et ma ei saa jah kuna olen juba kolm õnnetust teinud. Ta pidas silmas seda, kui meil seal tookord see õnnetus oli kui ma peaaegu tagant sisse sõitsin, aga see polnud ju üksi minu õnnetus ja siis et mina olevat tema naisele ka tagant sisse sõitnud. Aga siis tuli see koht, kus ma astusin enda eest välja ja ütlesin, et nii see asi ei olnud. Mina sõitsin lattu sisse ja lasin tuutu, aga tema naine ehk Kayly tagurdas mulle otsa. Tagurdamisel pead ikka jälgima et kedagi sul selja taga pole. Aga jah tema tegi mind süüdlaseks. Sellest siis kogu probleem alguse saigi.
Järgmisel õhtul siis räägin mina Zaciga ja ütlesin, et Kayly poleks pidanud seda niimodi rääkima. Aga siis Kayly tuli kuskilt selja tagant ja no kuulis, et temast rääkisime. Ja ta läks täitsa hulluks ära, et meie temast räägime, ja pm pani kohe koju oma mehe juurde kitule ja lisaks karjus,et käti on vallandatud. Uskumatu noh. Ja tööle ta tagasi ei tulnudki.
Järgmisel õhtul siis lähen mina veel tööle ja tegin juba tõstuki kontrolli, ja järsku mänedzer sõidab autoga ette. Tuleb autost välja ja jube vihane ja kisab, et Käti tule kontorisse. Lähen siis sinna ja ütles, et lasi minu ja oma naise lahti. Ma veel ütlesin, et see pole ju väärt lahti laskmist aga ta ütles, et on enda otsuse teinud. Läksin tagasi Zaci ja Blake juurde ja ütlesin, mis juhtus. Zac läks kohe oma vennaga rääkima, ootasime siis umbes 15 minutit ..tuli tagasi ja ütles, et ta andis endast kõik ja ütles, et meil on Käti vaja.
Aga üks suur mure oli juba ammu kõigil Kaylyga. Sest kõigil oli siiber ees, kuidas tema ennast hoopis bossiks pidas.Ühesõnaga keegi ei tahtnud temaga koos töötada. Poisid ka ütlesid, et ta jääb ainult ette, kuna on nii aeglane. Ühesõnaga ma olen täiesti veendunud selles, et Kayly käskis mänedzeril minu ka lahti lasta, sest kujutan ette kui ta seda teinud poleks, siis oleks küll kodusõda olnud.
Oehhh siis ma plahvatasin lõpuks nutma, Zac tõi mu tagasi koju. Margus oli õnneks kodus siis rääkisin talle kohe mis juhtus ja siis mu telefon juba helises ja kallis Katjake juba teadis, mis juhtunud oli ja nad tulid Merilyga siia. Mul ikka vedanud, et sellised inimesed mu ümber on, et kohe mind toetavad. Istusime siis väljas neljakesi ja jõime rummi. Vähemalt vinge õhtu oli.
Järgmine päev korjas Henry mu kodust peale ja tuli minuga kaasa CVsid jaotama. Käisime sõime mäkis jäätist, jõime kohvikus kohvi ja pärast veel trenni. Ja siis eile käisime veel Katja ja Henryga Morees spaas, kus saime kolme eesti tüdrukuga kokku. Kusjuures spa administraator oli ka eesti tüdruk. Käisime siis kõik kohvikus ja pärast vedelesime spaas. Lõpuks sai kuuma sauna ja siis veel külma vette hüpata. Pole sõnu, kui tänulik ma neile olen :)
Lihtsalt mega ausalt öeldes kuradi kahju on, sest seal oli niii fun..tööl ma mõtlen. Pole ennem olnud nii, etm mulle meeldib tööle minna. Miks pidi see nii minema :( Aga no iga halb on millekski hea ja igal asjal on ju põhjus. Tuleb uus töö leida ja eluga edasi minna. Tuleb õieti mõelda ja küll tuleb uus töö. Aga see tunne, kui keegi ütleb, et ma lasen sul minna, siis see on tunne, mida küll kellegile ei soovi ! Keegi saab ühe lausega su elu peapeale pöörata !!! Kuidas nii saab ! Ma olen tubli ja järelikult on minu jaoks kuskilt midagi paremat, mida ma veel ei tea !
Ühel õhtul tööle minnes võtsin ma ikka uue tõstuki ja hakkasin tööd tegema. Läksin platsile ja tahtsin maast võtta 4 vatikuubikut, aga need on asetatud kolmekordselt üksteise otsa ja mitte eriti täpselt ehk siis need võivad vabalt kukkuda ja kukuvadki pidevalt. Aga nüüd kukkus see üks kuubik otse mu uue tõstuki tule peale, mis kohe ära paindus ja juhe läks ka puru. See oli vist päris tähtis juhe, ehk see oli seotud GPSiga. See jälgib kui me kuskile otsa sõidame vms. No poisid painutasid tule kohe tagasi ja silmaga midagi nähtavat polnudki. Järgmisel hommikul kui mänedzer tööle tuli, siis ütlesin talle kohe, et selline asi juhtus ja siis ta ütles ainult oehhhh Keiti.
Läksin siis koju ja õhtul uuesti tööle minnes tuli välja, et ma seda uut tõstukit ei saagi kasutada, kuna mänedzeri naine ütles, et tema võtab selle. Okei, mis seal siis ikka. Siis tuli välja, et osad saavad endale kiibi, millega saab uut tõstukit kasutada ehk kõigile ei antagi. Lootsin oma peas, et mina ju ikka saan..miks ei peaks. Öö mööda saadetud, nägin hommikul jälle mänedzeri ehk Dane ja siis naljaga ütlesin, et mina ei saagi enam uut tõstukit kasutada. Aga ta oli suht vihase näoga ja ütles, et ma ei saa jah kuna olen juba kolm õnnetust teinud. Ta pidas silmas seda, kui meil seal tookord see õnnetus oli kui ma peaaegu tagant sisse sõitsin, aga see polnud ju üksi minu õnnetus ja siis et mina olevat tema naisele ka tagant sisse sõitnud. Aga siis tuli see koht, kus ma astusin enda eest välja ja ütlesin, et nii see asi ei olnud. Mina sõitsin lattu sisse ja lasin tuutu, aga tema naine ehk Kayly tagurdas mulle otsa. Tagurdamisel pead ikka jälgima et kedagi sul selja taga pole. Aga jah tema tegi mind süüdlaseks. Sellest siis kogu probleem alguse saigi.
Järgmisel õhtul siis räägin mina Zaciga ja ütlesin, et Kayly poleks pidanud seda niimodi rääkima. Aga siis Kayly tuli kuskilt selja tagant ja no kuulis, et temast rääkisime. Ja ta läks täitsa hulluks ära, et meie temast räägime, ja pm pani kohe koju oma mehe juurde kitule ja lisaks karjus,et käti on vallandatud. Uskumatu noh. Ja tööle ta tagasi ei tulnudki.
Järgmisel õhtul siis lähen mina veel tööle ja tegin juba tõstuki kontrolli, ja järsku mänedzer sõidab autoga ette. Tuleb autost välja ja jube vihane ja kisab, et Käti tule kontorisse. Lähen siis sinna ja ütles, et lasi minu ja oma naise lahti. Ma veel ütlesin, et see pole ju väärt lahti laskmist aga ta ütles, et on enda otsuse teinud. Läksin tagasi Zaci ja Blake juurde ja ütlesin, mis juhtus. Zac läks kohe oma vennaga rääkima, ootasime siis umbes 15 minutit ..tuli tagasi ja ütles, et ta andis endast kõik ja ütles, et meil on Käti vaja.
Aga üks suur mure oli juba ammu kõigil Kaylyga. Sest kõigil oli siiber ees, kuidas tema ennast hoopis bossiks pidas.Ühesõnaga keegi ei tahtnud temaga koos töötada. Poisid ka ütlesid, et ta jääb ainult ette, kuna on nii aeglane. Ühesõnaga ma olen täiesti veendunud selles, et Kayly käskis mänedzeril minu ka lahti lasta, sest kujutan ette kui ta seda teinud poleks, siis oleks küll kodusõda olnud.
Oehhh siis ma plahvatasin lõpuks nutma, Zac tõi mu tagasi koju. Margus oli õnneks kodus siis rääkisin talle kohe mis juhtus ja siis mu telefon juba helises ja kallis Katjake juba teadis, mis juhtunud oli ja nad tulid Merilyga siia. Mul ikka vedanud, et sellised inimesed mu ümber on, et kohe mind toetavad. Istusime siis väljas neljakesi ja jõime rummi. Vähemalt vinge õhtu oli.
Järgmine päev korjas Henry mu kodust peale ja tuli minuga kaasa CVsid jaotama. Käisime sõime mäkis jäätist, jõime kohvikus kohvi ja pärast veel trenni. Ja siis eile käisime veel Katja ja Henryga Morees spaas, kus saime kolme eesti tüdrukuga kokku. Kusjuures spa administraator oli ka eesti tüdruk. Käisime siis kõik kohvikus ja pärast vedelesime spaas. Lõpuks sai kuuma sauna ja siis veel külma vette hüpata. Pole sõnu, kui tänulik ma neile olen :)
Lihtsalt mega ausalt öeldes kuradi kahju on, sest seal oli niii fun..tööl ma mõtlen. Pole ennem olnud nii, etm mulle meeldib tööle minna. Miks pidi see nii minema :( Aga no iga halb on millekski hea ja igal asjal on ju põhjus. Tuleb uus töö leida ja eluga edasi minna. Tuleb õieti mõelda ja küll tuleb uus töö. Aga see tunne, kui keegi ütleb, et ma lasen sul minna, siis see on tunne, mida küll kellegile ei soovi ! Keegi saab ühe lausega su elu peapeale pöörata !!! Kuidas nii saab ! Ma olen tubli ja järelikult on minu jaoks kuskilt midagi paremat, mida ma veel ei tea !
Friday, June 9, 2017
Ja ongi ainult 3 kuud jäänud siin Austraaliamaal
Niiii.....
Nagu näha, siis eelmises postituses ma midagi ei kirjutanud, siis tagasiside mu kirjutamise kohta oli see, et ma peaks ikka edasi blogima. Seepärast kirjutan natuke, mis elu ma elanud olen.
Kuna mu élu keerleb hetkel ikkagi tööl käimise ümber, siis sellest ka alustan. Töötan öisesvahetuses ehk kell 7 õhtul lähen tööle ja 7 hommikul lõpetan. Täna hommikul töölt koju jõudes olin üleval olnud 24 h järjest. Kuna mul olid just vabad päevad olnud ja ühesõnaga mingit magamisloogikat mu elus pole. Eks ma magan siis kui uni on.
Võrreldes eelmise aastaga kui cotton gin-is öiseid vahetusi tegime, siis oli see ikka päris raske. Mäletan, kui hommikul kell 4 viimase pausi ajal isegi pea laua peale panin ja magasin. Siis see aasta on täiesti vastupidid. Ma ausalt öeldes naudin neid öiseid vahetusi, kuna siis oled öösel tööl ja päeval siis magad umbes 6-7 h ja saad päeva nautida. Ma siis tavaliselt käin kas jõusaalis, päevitan bassu ääres, valmistan süüa või hoopis loen midagi.
Ööd lähevad tööl isegi nii kiiresti, et ma vahepeal isegi mõtlen, et kell on vale. No sest ausalt öeldes mulle väga meeldib see töö. Lihtsalt sõidad tõstukiga ringi ja viid neid vatipalle õigetesse kohtadesse. Ja peab enda ajud ka ikka tööle panema ehk siis pole palju aega mingeid mõtteid mõelda :D Ja kiitust tuleb ka uksest ja aknast, et ma teen head tööd. Hetkel oleme öösisti tööl kas kolme või neljakesi. Peale minu on siis veel supervisor Zac ja kaks poiss Dan ja Blake. Mul ikka supervisoriga täiega vedanud, me suht mõlemad siuksed naerukajakad ja no nalja saab. Ta kusjuures võtab mu iga päev isegi kodust peale ja lähme koos tööle, enne veel võtame mäkist kohvi ka. Nad kõik on austraallased ka. Peale selle olime üks öö tööl isegi ainult kolmekesi ilma supervisorita, kuna Dan teeb juba nii head tööd, siis bossid usaldavad teda.
Aga no kuna tõstukitega on väga lihtne igast õnnetusi juhtuma, siis mul on ikka mitu korralikku napikat olnud. Küll oleks ma tagant täielauluga teisele uuele tõstukile sisse sõitnud, aga õnneks pääsesime suurest matsust, lihtsalt tagumikud läksid natuke kokku. Siis sõitsin postile otsa, aga õnneks midagi ei juhtunud. Eile öösel, siis oleks Dan mulle sisse tagurdanud, ma juba kaugelt tulin ja arvasin, et ta nägi mind. Aga ilmsegelt mitte ja muudkui tagurdab ja tagurdab ja mul polnud kuskile minna ja lihsalt trampsisin jalgu ja kisasin mida ta muidugi ei kuulnud, aga no mingi kaitseingel jälle tuli vahele ja ta ei puudutanud isegi mu tõstukit. Peale selle poisid rallivad nii kiiresti, et mul on vahepeal tunne, et ma saan südameataki, kui nad kuskilt nurga tagant täiekiirusega ilmuvad. Ma tglt ise arvan, et olen ka suht kiire, aga siis nad muudavad mind nii ettevaatlikuks et iga kord juba ehmatan kui neid näen. No see on sellepärast, et nii palju igast nurgataguseid on ja ega ei kuule ka kedagi tulemas. Ühesõnaga adrekas on kogu aeg õhus.
Mis ma veel oskan öelda, kui siis seda, et elu on lahe ja ma ei suuda uskuda, et ainult 3 kuud on mu viisa lõpuni aega jäänud. Ühtepidi tahan väga eestisse tagasi tulla, aga no ma püüan tuleviku pärast mitte muretseda. Parem naudin praegust olukorda ja olen õnnelik. Kui hea tunne on, kui reaalselt meeldib tööle minna. Seda pole enne juhtnud. See polegi mu unistuste töö loomulikult, aga kui sulle meeldib kus sa oled või mis sa teed, siis see on hoopis teine asi. Sa haarad ise rohkem initsiatiivi ja näed asju, mis on vaja ära teha. Mitte ei oota ja ei käi küsimas ja tüütamas ülemusi. Usun, et ühel päeval mu töö ongi selline, et ma ei saagi enam aru et ma tööd teen, sest mulle meeldib mis ma teen. Ma arvan, et kõik me oleme kohsutatud tegema seda, mis meile hinges meeldib. Sest siis ongi elu kerge ja ilus :) Inimesed teevad oma elu juba sellega raskeks, kui käivad iga päev tööl kus neile ei meeldi olla !
Aitäh, kes loevad ja kes annavad mulle indu edasi kirjutada :) Sest nii hea on ikka kuulda, kui Keithi või Kadi ikka ütlevad, et sa polegi midagi kirjutanud või kui keegi mainib, et päris hästi kirjutatud...
Suured aitähhid!!!!
Nagu näha, siis eelmises postituses ma midagi ei kirjutanud, siis tagasiside mu kirjutamise kohta oli see, et ma peaks ikka edasi blogima. Seepärast kirjutan natuke, mis elu ma elanud olen.
Kuna mu élu keerleb hetkel ikkagi tööl käimise ümber, siis sellest ka alustan. Töötan öisesvahetuses ehk kell 7 õhtul lähen tööle ja 7 hommikul lõpetan. Täna hommikul töölt koju jõudes olin üleval olnud 24 h järjest. Kuna mul olid just vabad päevad olnud ja ühesõnaga mingit magamisloogikat mu elus pole. Eks ma magan siis kui uni on.
Võrreldes eelmise aastaga kui cotton gin-is öiseid vahetusi tegime, siis oli see ikka päris raske. Mäletan, kui hommikul kell 4 viimase pausi ajal isegi pea laua peale panin ja magasin. Siis see aasta on täiesti vastupidid. Ma ausalt öeldes naudin neid öiseid vahetusi, kuna siis oled öösel tööl ja päeval siis magad umbes 6-7 h ja saad päeva nautida. Ma siis tavaliselt käin kas jõusaalis, päevitan bassu ääres, valmistan süüa või hoopis loen midagi.
Ööd lähevad tööl isegi nii kiiresti, et ma vahepeal isegi mõtlen, et kell on vale. No sest ausalt öeldes mulle väga meeldib see töö. Lihtsalt sõidad tõstukiga ringi ja viid neid vatipalle õigetesse kohtadesse. Ja peab enda ajud ka ikka tööle panema ehk siis pole palju aega mingeid mõtteid mõelda :D Ja kiitust tuleb ka uksest ja aknast, et ma teen head tööd. Hetkel oleme öösisti tööl kas kolme või neljakesi. Peale minu on siis veel supervisor Zac ja kaks poiss Dan ja Blake. Mul ikka supervisoriga täiega vedanud, me suht mõlemad siuksed naerukajakad ja no nalja saab. Ta kusjuures võtab mu iga päev isegi kodust peale ja lähme koos tööle, enne veel võtame mäkist kohvi ka. Nad kõik on austraallased ka. Peale selle olime üks öö tööl isegi ainult kolmekesi ilma supervisorita, kuna Dan teeb juba nii head tööd, siis bossid usaldavad teda.
Aga no kuna tõstukitega on väga lihtne igast õnnetusi juhtuma, siis mul on ikka mitu korralikku napikat olnud. Küll oleks ma tagant täielauluga teisele uuele tõstukile sisse sõitnud, aga õnneks pääsesime suurest matsust, lihtsalt tagumikud läksid natuke kokku. Siis sõitsin postile otsa, aga õnneks midagi ei juhtunud. Eile öösel, siis oleks Dan mulle sisse tagurdanud, ma juba kaugelt tulin ja arvasin, et ta nägi mind. Aga ilmsegelt mitte ja muudkui tagurdab ja tagurdab ja mul polnud kuskile minna ja lihsalt trampsisin jalgu ja kisasin mida ta muidugi ei kuulnud, aga no mingi kaitseingel jälle tuli vahele ja ta ei puudutanud isegi mu tõstukit. Peale selle poisid rallivad nii kiiresti, et mul on vahepeal tunne, et ma saan südameataki, kui nad kuskilt nurga tagant täiekiirusega ilmuvad. Ma tglt ise arvan, et olen ka suht kiire, aga siis nad muudavad mind nii ettevaatlikuks et iga kord juba ehmatan kui neid näen. No see on sellepärast, et nii palju igast nurgataguseid on ja ega ei kuule ka kedagi tulemas. Ühesõnaga adrekas on kogu aeg õhus.
Mis ma veel oskan öelda, kui siis seda, et elu on lahe ja ma ei suuda uskuda, et ainult 3 kuud on mu viisa lõpuni aega jäänud. Ühtepidi tahan väga eestisse tagasi tulla, aga no ma püüan tuleviku pärast mitte muretseda. Parem naudin praegust olukorda ja olen õnnelik. Kui hea tunne on, kui reaalselt meeldib tööle minna. Seda pole enne juhtnud. See polegi mu unistuste töö loomulikult, aga kui sulle meeldib kus sa oled või mis sa teed, siis see on hoopis teine asi. Sa haarad ise rohkem initsiatiivi ja näed asju, mis on vaja ära teha. Mitte ei oota ja ei käi küsimas ja tüütamas ülemusi. Usun, et ühel päeval mu töö ongi selline, et ma ei saagi enam aru et ma tööd teen, sest mulle meeldib mis ma teen. Ma arvan, et kõik me oleme kohsutatud tegema seda, mis meile hinges meeldib. Sest siis ongi elu kerge ja ilus :) Inimesed teevad oma elu juba sellega raskeks, kui käivad iga päev tööl kus neile ei meeldi olla !
Aitäh, kes loevad ja kes annavad mulle indu edasi kirjutada :) Sest nii hea on ikka kuulda, kui Keithi või Kadi ikka ütlevad, et sa polegi midagi kirjutanud või kui keegi mainib, et päris hästi kirjutatud...
Suured aitähhid!!!!
Subscribe to:
Posts (Atom)