Üllatusi jagub

Ma olin täiesti veendunud, et seda varganägu, kes mu toas käis nagunii ei leita. Tegelikkus läks hoopis vastupidi. Täna hommikul helistas politsei ja palus mul kohapeale minna, kuna varas on leitud. Politsei nimetas teda daamiks. Arvata oli, et mingi naisterahvas ta oli. Pidin siis uuesti üles loendama asjad, millest ilma jäin. Eks siis varsti ole kuulda, kas saan mingi valuraha või asju tagasi. Aga tore on see, et ta kätte saadi. Kes oleks seda arvanud.

Peale selle....

Viimati kirjutasin, et sain Hollandist ühe sõbra (Justin), kes rattaga mööda ilma ringi rändab. Eelmine nädal siis käisime veel kohvil, kuna ta oli viimast päeva Esperances ja tahtis nö hüvasti jätta. Aga pikaks ta ära ei olnudki. Olin ma siis tööl ja ta tuli Pieri õlut jooma. Tagasi ta oligi, kuna ratas läks katki. Ma arvasin, et ei näe teda kunagi. Üllatus oli päris suur ausalt öeldes :D

Eelmine nädal lõppes ka ikka eriti kurvalt. Pidime Kaisa ära saatma. Kaisa sai minu jaoks 6 nädalaga lihtsalt nii lähedaseks kui üldse võimalik. Olime ju iga jumala päev koos. Kaisa on ilus inimene nii seest kui väljast, rohkem inimesi võiks sellised olla. Kinkisime Princiga kahepeale talle valge käekella ja märkmiku, kuhu lasime kõigil midagi sisse kirjutada. Andsime märkmiku talle enne lennuki peale minekut üle. Seal oli väga armsaid asju kirjutatud. Nii ta siis luges seda ja me nutsime ja naersime segi läbi. Saatsime Kaisa ära ja jõudsin tagasi Pieri hoteli. Vaatasin Kaisa tuba oli täiesti tühi ja tõmbasin ukse kinni. Oeh. Läksin õhtust sööma ja kõik oli kuidagi teistmoodi kohe. Aga mis teha, nii see elu ju käib. Loodetavasti saame Silva, Tarvo ja Kaisaga ühel päeval koos reisile minna :)

Mis veel....

Terve see nädal on Esperances vihmane ja jahe. Kui päikest pole, siis polegi nagu midagi teha.

Aga no kuna poisid ei saa ka farmis tööd teha, siis tulid kõik eile linna ja läksime golfi mängima. 

Samuti pean terve nädal iga päev pizzat sööma, kuna töö juures restorani köök on remondis, siis ainsana saab tellida pizzat. Eks ma siis proovin kõik pizzad ära.

Nagu puhkusel

Siin elades ongi tunne nagu oleks puhkusel...

Juba ongi kuu aega möödas kui Austraaliasse jõudsin. Uskumatu....
Kirjutan siis kokkuvõtvalt midagi.

Ärkan iga päev siis kui uni ära läheb. Tööle lähen ka tihti peale alles õhtu poolikul. Töö on lahe, saab inimestega suhelda ja kogu aeg toimub midagi. Teisipäeviti on pokker, neljapäeviti karaoke, reedel ja laupäeval olen ööklubis tööl.
Rand on kodust kohe üle tee. Trenni saab minna alati kui tahan. Iga päev söön restoranis menüüst vabalt valitud toitu. Inimesed on lahedad. Peaaegu iga päev kohtud uute inimestega, kellel on nii palju rääkida ja, kes on palju reisinud.

Selle väikese ajaga olen saanud mitu head sõpra. Kuid kurvaks teebki asja see, et kui jõuad kellegagi lähedaseks saada, siis tuleb hetk kui kumbki peab lahkuma ja edasi liikuma. Aga nii need asjad käivad. Eks tulevad uued inimesed. Ja alati on võimalik ju kuskil uuesti kohtuda.
Kaisa tänu kellele ma Pier hoteli töökoha sain....lahkubki juba nädala aja pärast. Mul on lihtsalt nii kahju. Temaga saab alati palju nalja ja üldse nii hea inimene.
Kusjuures eestlasi on ka Esperances juba nii palju. Kokku olen ma juba umbes 6 eestlasega kohtunud.
Peale selle üks poiss Hollandist, kes rändab ringi rattaga. Ka väga huvitav inimene, kuna on palju ringi rännanud ja räägib huvitavaid lugusid.

Peale selle, et mu toas varas käis ja hammas valutama hakkas on siiski asjad hästi sujunud.

Hambaarstile

Alati on nii, et kui juba midagi halba juhtub, siis peab kohe kõik korraga tulema. Ühesõnaga, kui muidu mul hammastega probleeme ei ole, siis nüüd hakkas hammas täiega valutama. Kusjuures käisin augustis enne tulekut Eestis hambaarstil ja kõik oli korras.

Eestis ikka odav hambaarstil käia. Esperances on nii, et esiteks, kui doktor su hambaid vaatab, siis peab maksma 45 dollarit ja kui ta tahab veel Xray (röntgen) teha, siis lisaks 45 aud. Ehk siis pidin maksma 88 dollarit 15 minuti eest. Hambal ei olnudki õnneks midagi viga. Hoopis igemepõletik ja arst kirjutas mulle tabletid, mida kolm korda päevas võtta. Need õnneks kallid ei olnud. 

Loodan, et need rohud aitavad. Sest kui need ei aita, siis peab hamba välja tõmbama ja juureravi tegema.  Mul on heameel, et auku hambas ei olnud, kuna siis oleks ma ei kujuta ette palju maksma pidanud.
Tore uudis minu jaoks on see, et kindlustus maksis hambaarstil käimise kogu ulatuses kinni.

 

Pole head ilma halvata

Kuni eilse õhtuni oli kõik suurepäraselt sujunud, siis ma juba arvasin, et lihtsalt nii hästi ei saa kõik minna. Lugu siis järgnev.....
Kuna laupäeva õhtud on pubis väga rahvarohked, siis kõik peavad tööl olema. Mina olin ühe tüdruku 21 aasta sünnipäeval, pidime seal lihtsalt toitu kandikul inimestele pakkuma. See on eriti hea, kui saad üritusel olla. Põhimõtteliselt midagi väga tegema ei pea..enamus aja istud köögis ja siis vahepeal lahed ja pakud jälle midagi või korjad klaase kokku. Ühesõnaga easy money.
Aga tundub, et mis lihtsalt tulnud, see ka lihtsalt läinud. Laksin siis öösel umbes pool 4 oma tuppa.
Istun voodi peal ja vaatan, et mu kapi uks on lahti ja seal sees olevaid kilekotte enam pole. Kilekottides olid mu riided, mis olid mõeldud pesemiseks. Vaatan ringi toas, et issand kuhu ma need panna sain, aga tuba on nii väike, et pole neid kuskile pannagi mujale. Siis vaatan, et oi kus mu tossud on. Edasi vaatan laua peale, et ahhoi...mu meigikott, kus on see mu ehted ja muu pudipadi, et seda ka pole. Ühesõnaga jäin ilma oma viiest pluusest, dressipükstest, uutest tossudest, ehetest, bikiinidest, väiksest raha kotist (seal õnneks raha polnud, aga see lihtsalt oli ilus ja armas mulle). Kõige rohkem kahju oli tossudest, alles ju ostsin need...
Veider on see, et mina kes ma tulin Aussi seljakotiga, siis just minult võeti asju veel vähemaks. Teistel tüdrukutel olid ikka suured kohvrid. Ja kusjuures ühel tüdrukul oli isegi toa uks lahti, ja mõnel veel aken lahti.
Õnnelik juhus oli see sellesmõttes, et mu iPad ja pass jäeti alles. Tundub, et see oli mingi tüdruk, kellel lihtsalt oli asju vaja. Olgu ta siis õnnelik nendega.

Mänedžerid kutsusid ka politsei kohale. Politsei tuli võttis aknalt ja kapiukselt sõrmejäljed. Vaevalt see midagi aitab, aga siiski. Politsei ütles, et ma olen unlucky kuna tavaliselt seal selliseid asju ei juhtu.
Tundub, et sellest on palju õppida. Ei tahagi enam asju kokku osta. Vastik tunne oli...nagu kaitsetu, ja et keegi võõras on mu asjades sobranud :(

Kusjuures paar päeva tagasi jäi üks poiss oma tossudest ilma, aga tema jättis need ukse taha.

Ei tohigi vist enam öelda, et kõik on suurepäraselt.