Long weekend (ANZAC weekend in Australia)

Käes on jälle pühapäev ja pikk nädalavahetus, mis kestab kokku 4 päeva.

Pikk nädalavahetus tähendab seda, et esmaspäeval 25. aprill on Austraalia ja Uus-Meremaa riigipüha. Sellel päeval mälestatakse sõdureid, kes osalesid 25.aprillil 1915 Galipoli poolsaarel Türgis I maailmasõjal.

Meie jaoks algas nädalavahetus juba reedel.
Tegelikult mulle need pikad vabad nädalavahetused ei meeldi, kuna siis ju tööl ei käi ja on aega rohkem raha kulutamiseks. Reedel siis käisime Sigrid K (Siki) koos pangas ja väikesel poetiirul. Ostsin endale uued madalad kingad ja rohkem midagi. Lubasin endale, et ei kuluta rohkem raha riietele, kui siis trenniriided. Nende peale raha kulutada ei ole kunagi kahju.
Pärast läksime veel võtsime Siku kodust peale ja sõitsime Freemantli shopping centerisse, tuli kohe selline turisti tunne peale. Külastasime UGG saabaste poodi, kuna Sigrid T neid endale osta soovib.
Peale linnatiiru tulime  tagasi koju ja ma läksin oma reeede õhtusele 8 km jooksuringile. Jooksen kodust 2,5 km kaugusele randa. Tee peal on vahepeal selline lõik, kus inimesed jalutavad oma koertega. Tegelikult ma täitsa kardan seal joosta, kogu aeg pean selja taha vaatama, et äkki mõni koer järgi jookseb.  Ma alati mõtlen, et kindlasti tuleb ja hammustab.
Ausalt öeldes mul on tunne, et ma olen ikka nii igav inimene. Teised kodus juba ütlevad ka, et ma olen granny. Mitte kuskil väljas ega pidudel ma ei käi. Sigrid K on Perthis oldud aja jooksul mingi 4 korda juba kuskil pidudel käinud.
Mina lähen nädalavahetuse õhtul isegi  hiljemalt kell 10 juba magama ja hommikul max kell 7 või 8 üleval ja pool 10 algab juba bodypump. No tegelikult ma ise olen täitsa rahul sellise eluga. Kuidagi üldse ei tahagi alkoholi juua ja pidutseda. Mõtted tiirlevad ainult trenni ja tervislikuma elu suunas.

Sellega seoses ma lihtsalt ei jõua oodata kui saaks Eestis jälle Audenteses trennis käia.

Peale selle sain eelmine nädal paha uudise ka. Kui farmist ära tulles anti meile lootus, et saame oma farmipäevad arvatavasti tehtud ka puuviljapakkimislaos, kuna see oli ju sama farmi ladu. Siis nüüd sain supervisorilt teada, et siiski ei anta sealt meile neid päevi. Meie jaoks tähendab see seda, et tuleb hakata jälle farmi otsima. Täitsa lõpp, kohe mitte ei viitsi jälle kuskile rügama minna. Aga no pole mõtet stressama hakata, tuleb jälle uus kogemus ja uued inimesed. Aga kus seda veel ei tea. Mure koht on ka see, et Sigrid T viisa lõppeb 7. juuni ja eriti halb oleks temal jälle töökohta vahetada, kuna ta ei saaks seal üksi enam käia.

Selle asemel, et farmi ja uut tööd otsida läksime laupäeval Sikiga Perthi seiklusparki. Pidime võimaluse äa kasutama, kuna see juba 2 päeva pärast suletakse ja see on meie kodust ainult 3 km kaugusel ja laupäeval oli ilm selle jaoks ideaalne (28 kraadi).
Meie läksime sinna alles pool 3 päeval. Ja no väga hea, et nii hilja läksime kuna siis oli pileti hind juba 20 dollarit odavam, kuna pärast kella 14 hind langeb. Pileti eest maksime 36 dollarit ja olime seal 2h. Selle aja sees saime põhilised kohad käidud. No rahvast oli ka nii palju, kuna praegu on ju koolivaheaeg ja viimane ilus ilm. Täna on juba täitsa pilves.
Mis me siis  tegime. Käisime kõige esimesena ameerika mägedel. Ma arvan, et see sõitis kestis kokku paar minutit, aga kuna see on ikka nii jube asi, siis ma ei teinud terve sõidu kordagi silmi lahti. Olen ikka argpüks, aga no mis teha :D Sellega meenub alati see, kui Silvaga Tallinnas lõbustuspargis käisime ka mingi atraktsiooni peal ja siis ta karjus, et ta sureeeb ja ma pidin ennast puru naerma.
Mul oli sama tunne, et ma suren.

Peale seda läksime veeatraktsioonile. Kus oli kohe silt ees, et järjekord 50 minutit. Me mõlesima, et ah ei usu see pole ju võimalik. Aga kui sinna üles jõudsime, siis oeh see ikkagi oli nii. Aga no me ikka seisime selle aja seal ära.  See nägi välja selline, et istusid 4 kohalisse kummipaadikesse ja siis sõitsid torust alla ja see nagu viskas sellisesse suurde kaussi ja siis plärts vette. No päris lahe oli, aga uuesti järjekorda ma seisma sellepärast ei läheks. ja siis käisime ka ülejäänud veeatraktsioonid ära. Üks oli see, kus sai mingi kõhulauaga pikast liumäest alla lasta.
Aga väga tore oli üle pika aja jälle lõbustuspargis käia, viimati käisin perega eelmisel suvel Lätis Tarzani seikluspargis. No need 2 on muidugi täiesti erinevad, aga sinna Läti seiklusparki läheks isegi uuesti. Seal veetsime lausa 7 h.

Täna tuli postitus kuidagi eriti pikk, aga no oli kohe selline tunne, et tahaks kirjutada.
Vaikselt hakkab selline tunne ka, et tahan koju tulla. Tunded on tegelikult kogu aeg erinevad. Tahaks juba kindlat elu ja elukohtaja tööd, mitte nii, et üks sõnum võib jälle kõik pea peale keerata.
Farmi minek tähendab minu jaoks jälle ka seda, et ma ei saa enam trennis käia jne. Aga no mis vinguda, loodetavasti saan teha ikkagi seda oma ülejäänud elu.

Kokkuvõttes on kõik hästi, aga igatsen oma kallist pere ja sõpru ja Eesti suve.
Eestis olles tundub kõik igal pool mujal maailmas parem ja praegu Austraalias olles tunduvad kõik Eesti asjad nii head ja kättesaamatud. Seega ei ole vahet kus sa oled, inimene tahab ikka kättesaamatut. Selline see elu juba kord on :)

Õhtul läksime Sikiga veel Kingsparki jooksutiirule. Mõned pildid sellest. Sealt avanes väga ilus vaade ja samaaegselt toimus ka mälestamistseremoonia langenud sõdurite auks.