20. juuli võtsime suuna Adelaide, see on ka üks suur linn. Käisime seal samuti linna peal kolamas ja sõitsime edasi 300 km kaugusel asuvasse Port Augustasse. Veetsime oma öö seal asuvas karavanpargis ja ikka oma armsas telgis. Pakkisime ennast öösel korralikult sisse, et külm ei hakkaks kuna South Australias ei ole enam nii soe, kui oli üleval Cairnsis.
21. juuli võtame suuna Esperance poole. Port Augustast on 1900 km minna. Plaanis on sõita nii kaua kui jõuame, veedame kuskil ühe öö. Tee peal sõitis politsei vilkuritega vastu, kuna Silval näitas spidomeeter 122 km/h. Aga politsei oli nii hea ja tegi ainult hoiatuse. Kell 12 parkisime ennast ühte karavanparki. Silva juba puhkus madratsit ja siis küsis, et Käti kus madratsi kork on kuna mina panin selle hommikul kokku. Aga ilmselgelt jätsin ma selle korgi jällegi eelmisse kohta maha vedelema. See tähendas seda, et öö tuli veeta maa peal nagu reisi alguses. Väljas oli ikka nii jube tuul ka, mõtlesime et telk lendab minema. Täitsa imelik, et ikka ei õpi oma vigadest.
22.juuli Ärkasime kell 5 hommikul üles ja hakkasime uuesti sõitma. Ma olin tegelt jumala väsinud, aga ikkagi istusin rooli ja siis olin mingi paarsada kilomeetrit sõitnud kui tundsin, et ma ikka ei suuda sõita ja tegime jälle kohtade vahetuse. Silva oli üldse nii tubli. Ta sõitis peaaegu 15 tundi järjest ja lisaks sellele oli mõnes kohas mega palju kängurusid. Silva nägi neid kõiki kohe. Ma poleks elus suutnud niimodi sõita, kui neid nii palju oli.
Silva sõitis siis kuni Gape le grandini ehk Esperance välja.
Gape le grand on nö suur rahvuspark, kus on väga ilusad rannad. Kahjuks oli ilm nii tuuline ja külm, et tegime kiiresti pildid ja tulime tulema. Esperanci oli maad jäänud 70 km.
Esimese asjana läksimegi Pieri. Astusin uksest sisse ja kõik nagu läikis kohe. Rääkisin töökaaslastega juttu. Levi andis mulle kõigest kohe hea ülevaate.
Pärast seda läksin näitasin Silvale ka ülejäänud Esperance rannad ära.
Ööseks läksime mu Pieri töökaaslase Laura juurde, kes oli ühtlasi ka mu mänedzer. Ta on väga tore inimene. Ta on kõigest 22 aastane, aga kui temaga räägid siis on tunne nagu ta oleks minust 5
aastat vanem.
Meil oli samal õhtul plaan Pieri ka peole minna, aga otsustasime,et jääme varakult magama.
23.Juuli
Järgmisel hommikul ärkasime samuti kell 5, kuna läksime päikese tõusu randa vaatama. Ise olime nii õnnelikud, et peole ei läinud, kuna muidu ei oleks viitsinud nii vara ärgata. Sõitsime blue haven beachi, kus Silva filmis drooniga ja mina tegin niisama pilte. Ja jällegi oli nii külm.
Esimene sihtpunkt oli Albany, mis oli umbes 500 km kaugusel. Kohale jõudes saime kaubanduskeskus kokku Silva tuttavatega. See oli jälle selline kokkusattumus, et nendega samal ajal seal olime. Istusime kohvikus ja vahetsime muljeid. Pärast seda võtsime suuna Margaret Riverisse, seal on palju viinamarja istandusi. Sinna oli maad umbes 400 km. Aga kuna kell oli juba palju, siis sinna me ei jõudnudki. Otsustasime poole tee peal, et sõidame otse Perthi.
Kell 10 õhtul olimegi Perthis Kaisa juures.
Kaisa elab uues majas, tal oli meile täpselt üks vaba tuba suure voodiga. Me kohe hüppasime sinna, võiks öelda et see oli parim voodi maailmas. Pärast kõiki neid öid telgis olen ma voodit ikka väga hindama hakanud.
Kuigi tegelikult telgis magamine pole üldse nii hull, kui ma alati mõelnud olen.
Perthi jõudmine tähendas meie jaoks seda, et meie east coasti reis on lõppenud. Õnneks jõudsime ühes tükis autoga kohale. kusjuures midagi eriti ei juhtunudki, kui välja arvata mõned intsidendid, aga mitte midagi hullu.
Jägmised 2 päeva käisime Kaisa ja Silvaga shoppamas Joondalopi kaubanduskeskuses.
No comments:
Post a Comment