Kätike: Cairns ja selle ümbrus 01.07

Nüüdseks oleme Cairnsis ja selle ümbruses nädal aega ringi rännanud ja imelisi kohti avastanud.

Hetkel oleme tagasi Indreku (üks lahke eestlane, kes meid enda juurde võttis, aga sellest kirjutan hiljem) juures, joon kohvi ja naudin sooja päikest. Kuigi sain ühes bäkkerite hostelis tänu konditsioneerile, mis puhus külma endale nohu ja kurk on ka vastik.

Mis me selle nädala jooksul tegime…

Alustan siis sellest, et reedel 1.juulil alustasime oma reisi ümber Austraalia ja Silva sõitis 850 km maha. Esimesed 500 km oli ikka päris jube. Terve tee oli nagu üks suur laibameri. Tee ääred olid täis känguru laipasid lisaks veel surnud lehm ja veel linnuparved, kellest pidi auto pasuna saatel läbi sõitma, et nad minema lendaks. Silva isegi ei teinud teist nägu, mina muudkui ahhetasin ja ohhetasin. Ja no lisaks laipadele neid kängurusid hüppas ka seal nii palju,et hirmus. Nad isegi nagu ei karda autosid. Peale selle siin on lehmad vabalt looduses, või need on pigem lihaveised. Nad on farmerite poolt äramärgistatud. Õnneks järgnevatel päevadel me kängurusid kuskil hüppamas ei näinudki. Tegelikult on need kängurud ikka väga suur probleem, kuna neile on väga kerge otsa sõita ja pimedas neid ju näha pole.

Veetsime oma esimese öö ühes tee äärses karavanpargis, kuna poole 7 paiku läheb väljas juba pimedaks ja pimedas enam sõita ei taha. Kuigi Cairnsini oli minna veel umbes sama palju maad. Aga teadsime kohe, et sinna minek võtab aega 2 ööpäeva.

Järgmisel päeval hakkasin mina sõitma, sõitsin ka umbes sama palju kui Silva ja jõudsime õhtuks kohale vihmametsa. Kuna kell oli jälle 7 saanud, siis enam edasi sõita ei tahtnud ja ööbisime vihmametsas. Seal oli selline väike karavanpark, kuhu oma telgi jälle püsti panime. Seal oli õhk vihmametsale kohaselt väga niiske ja sadas ka. Kuna suutsime esimeses ööbimiskohas oma madratsi korgi ära kaotada, siis pidime põhimõtteliseslt magama kõva maa peal. All oli tühi madrats ja tekk. Juba teisel öö saime tunda, mis tunne on vihmaga telgis olla. Meil oli kaasas must suur kile, mille me oma telgile peale panime, nii et märjaks me ei saanudki.

Hommikul 7 paiku saime siis sealt tulema ja siis oli veel natuke maad jäänud Cairnsini. Vahepeal käisime veel Kmartis poodlemas ja ostsime asju.

Edasi oli vaja otsida telkimiskohta ka sinna. Silva tuli idee peale, et postitame Facebooki gruppi eestlased Cairnsis ja uurime, kas keegi tahab kahte tüdrukut enda aeda telkima. Sellele postitusele vastas Indrek, et oleme oodatud tema aeda. Natuke nagu kartsime küll, aga sõitsime kohale ja teda ennast polnud kodus, aga lubas meil majja minna ja seal ennast sisse sedda. Ta alles oli selle maja ostnud, nii et kõik vajas alles renoveerimist. Me panime oma telgi hoopis garaazi püsti.

Ühesõnaga meil täiega vedas, kuna Indrek on väga tore inimene. Viis meid peole, juuksurisse ja sööma.

Cairnsis käisime ka kuulsa helesinise laguuna juures, kuna seal otseselt randa ei ole siis sinna ehitatud selline nö tehisjärv. Seal on ümberringi roheline muru plats, kus kõik päevitavad. Kuna praegu on Cairnsis tipphooaeg, sest seal on väga soe võrreldes ülejäänud Austraaliaga, siis oli seal palju inimesi.

Pärast kahte päeva Cairnsis suundusime Port Duglasesse, mis asub Cairnsist veel põhja poole. Seal on vapustavalt ilus nelja miili rand ehk nimetatakse Palm cove. Väga ilus koht. Jõime seal kohvi ja nautisime ilusat vaadet. Edasi sõitsime kesklinna, ööbisime seal asuvas bäkkerite hostelis. Sain oma esimese kogemuse sellises kohas. Muidu polnud nagu vigagi, see oli suhteliselt uus. Aga seal toas oli konditsioneer, mis öö otsa külma tuult puhus ja mida ei saanud kinni panna. Silva pani öösel kõik riided selga, mis võimalik ja mina ka magasin dressipluusega ja tekk üle pea. Hommikul oli mõlemal enesetunne suht halb

Pakkisime jällegi asjad kokku ja hakkasime sõitma Daintreesse, vahepeal sõitsime isegi praamiga üle järve.

Sõitsime päev otsa siin vihammetsas ringi. Siin on lihtsalt igal pool ümberringi suur rand.

See päev oligi lihtsalt ringi sõitmiseks kuna olime mõlemad väga väsinud.

Teisel päeval võtsime ette ühe matka Mount Sorrowi mäeotsa, kust avanaes imeilus vaade. Üks kohalik mees ütles, et see matk võtab aega umbes 6 tundi ja, et pärast kella 10 hommikul sinna enam minna ei tasu, kuna võib pimeda peale jääda. See matk on läbi tiheda vihmametsa. Me kohe mõtlesime, et sinna me küll ei lähe et nii kaua ei viitsi küll kõndida. Aga siis mõtlesime, et mis seal ikka proovime ära. Tegelikkuses läksime me üles 2 tunniga ja alla tulime üldse 1,5 h. Ülesse minek oli ikka nii raske, lõpus jäin juba iga viie sammu vahel seisma, kuna nii kõrgele pidi minema.

Üleval avanes ilus vaade mägedele ja ookeanile. Üleval sõime tuunikalavõileibu ja natuke puhkasime. Alla tulime juba joostes. Aga no siis saime mõlemad mingite okkaliste taimedega pihta, nii et veri väljas. Ja mis veel ühed sakslased rääkisid, et nad nägid seal kahte madu ka, vedas et me neid ei näinud.

Pärast matka viskasime tunniks ajaks randa pikali ja siis oli aeg tagasi Cairnsi sõita. Kuna praam sõitis ainult kuni kella 6ni õhtul. Autode rivi praami peale oli pikk. Me saime pool 6 praami peale. vedas, et maha ie jäänud, muidu oleks pidanud ühe öö veel vihmametsas ööbima.

Peale selle kui sõitsime üle ühe silla, siis ma nägin elusas looduses krokodilli. See oli ikka nii suur, aga ta mitte ei olnud selline tumeroheline vaid pigem selline pruuni värvi.

Kokkuvõtteks jäime mõlemad selle käiguga väga rahule. Nüüd on ka Austraalia vihmamets nähtud ja oleme tagasi tsivilisatsioonis. Seal ei olnud telefoniga üldse levi, internetist rääkimatagi.

Mõned pildid lisaks...

Vahepeal sõime ka...