Jõulud rannas

Kui Eestis on jõululaupäev 24.dets siis siin on nii, et 24 on jõuluõhtu ja 25 dets on jõululaupäev. Jõululaupäev õnneks oli meil kõigil vaba. Aga jõuluõhtul oli pubis päris hull möll, väga palju rahvast.

Jõululaupäev nägi siis välja selline, et ärkasin hommikul üles, et minna kööki ja laud katta koos Beckyga. Tahtsime teistele üllatust teha. Läksin siis kööki ja seal oli mega suur kast, mis oli täis alkoholi. Saime Pieri poolt tasuta alkoholi. Selline üllatus siis jõuluhommikul.

See oli minu Secret Santa kingitus.

Koik tootajad said Pieri poolt 50 dollarit alkoholipoe krediiti.

Hommikul istusime kõik koos siis väljas, sõime hommikust ja jõime juba shampust.

Varsti tulid Raino ja Maris ja läksime kõik koos randa. Sõitsime Lucky Baysse, mis on siit 70 km kaugusel. Kahjuks oli ilm üsna jahe. Ma olin jopega rannas. Kuna tuul oli nii kõva. Aga polnud hullu. 

Tegime kängurudega pilte, osad mängisid palli ja niisama olime.

Pärast randa olid kõik töötajad kutsutud ühe meie töötaja juurde. Levi ema kutsus kõik bäkkerid õhtusöögile. Levi oli igast mängi ette valmistanud, isegi ehitas baarileti. 

Kahjuks mina sinna ei läinud. Kuna mu kallid kaasmaalased palusid, et ma nendega Graspatchi läheks. See on ka siit 80 km kaugusel. Seal on GBH tehas, kus nad töötavad. Nii ma siis läksin koos Raino ja Marisega sinna. Kedi ja teised juba ootasid seal ja valmistasid õhtusööki.

 Jube hea oli vahelduseks Esperancest välja saada ja näha kuidas teised elavad ja kuidas käib töö GBHs. See on viljatehas.

Maris ja Kedi olid valmistanud väga hea õhtusöögi. Mängisime lauamänge ja üldse väga mõnus oli. 

Täiesti teistmoodi jõulud. 

Mis veel teistmoodi on, et jõuludel on toidupoed 4 päeva järjest suletud. 

Siki käis külas

Sigrid saabus eelmise nädala neljapäeva hommikul. Ärkasin üles ja täiega padukat tuli.
Mõtlesin, et täiesti lõpp Siki tuleb siia ja randa ei saagi kuna vihma ikka hullult kallas.
Läksin talle ühe sõbraga lennujaama vastu. Lennujaam asub 25 km kaugusel linnast.

Jõudsime linna, siis jalutasime promenaadil ja võtsime kohvid ja rääkisime juttu. Polnud ju peaaegu üle aasta näinud. Kui välja arvata see, et suvel korra Sunsetis kokku põrkasime. Rääkida oli palju. Ta on ju Austraalis juba üle aasta, seega palju näinud ja palju teinud. Tegime kiirelt linnale tiiru peale, näitasin kus mis asub.

Järsku läks ilm ka paremaks. Päike tuli välja. Läksime võtsime rattad. Meil siin Harriet ja Becky ostsid omale kasutatud rattad. Saime neid laenata. Need küll kõige paremad ei ole, aga ajavad asjad ära.

Pier hotellist üle tee on ka kohe rand, aga see pole midagi erilist. Esimene ilus rand ehk West beach asub 2,5 km kaugusel ja kõige viimane jääb umbes 10 km kaugusele. Vahepeale jääb veel Salmon beach, Blue haven, Fourth beach ja viimane on Twilight beach. Kindlasti jäi mul mõni mainimata.
Sellepärast ongi hea rattaga minna, et saab kõik ära näha. Kuigi see teekond on ikka päris raske.
Mäkke tõuse on nii palju, kogu aeg pidi ratta pealt maha tulema. Üles vändata on suht võimatu, kui käike vahetada ei saa.

Nii me siis sõitsime seal ja tegime ilusaid pilte. Siki ütles, et ta eluunistus on täitunud. Kõik on öelnud, et nii ilusaid randasid ei näe enam kusagil.

Meil läks aega umbes 3h ja täpselt kui tagasi hakkasim jõudma hakkas uuesti sadama. Meil ikka nii vedas, et vihma kätte ei jäänud.

Pärast seda käisime poes. Ostsime õhtuks joogid ja snäkid.

Kuna Pieris oli karaoke õhtu, siis läksime sinna. Aga kuna rahvast eriti ei olnud, siis me tüdrukutega olime terve õhtu laval ja laulsime karaoket. Täitsa lõpp päris piinlik oli järgmine päev.

Järgmine päev sõime lõunat Pieris ja sõitsime veel ühe mu sõbraga Espernaces ringi. Sigrid käis juuksuris ka ja lõikas oma pikad kiharad maha. Reedel pidin ma juba õhtul tööl olema.

Laupäeval olin ma ka juba kella kolmest tööl. Aga kuna ma kindlasti tahtsin, et Siki saaks ikka Lucky bayd ka näha, siis ta läks sinna ühtede mu sõpradega. See on linnast umbes 60 km kaugusel.

Rannas päevitada me küll ei saanud, aga vähemalt põhilised kohad nägi ta ära.

Need 3 ööd sai Sigrid toa õnneks minu kõrvale, mille eest ta pidi 90 dollarit maksma.

Ühesõnaga oli meil väga lahe nädalavahetus.
Ootan Silvat ja Tarzi siia.

Mida uut

Viimati kirjutasin suurest põlengust, mis võttis elu neljalt inimeselt ja mitmed pered jäid ilma kodudest. Põleng lõppes õnneks eelmise nädalaga ära.

Kui ma siiamaani ehk 2 kuud  käisin iga nädal tööl umbes 30 h ja arvasin, et ah pole midagi hullu. Siis nüüd peale  mänedžeriga rääkimist sain tunde kohe juurde. Mõned nädalad olen töötanud juba 45 h. Mul ikka nii heameel. Aga siiski on 2 vaba päeva. Mulle isegi tundub seda palju. Ühest vabast päevast piisaks täiesti. 

Sellel päeval tavaliselt pesen kõik oma riided ära ja käin poes ja üritan nädalaks enamus söögi ära osta. Poest pean ostma hommikusöögi jaoks müslit, kreeka jogurtit, puuvilju jms. Pole juba üle 2 kuu midagi süüa endale pidanud tegema. Päeval lähen söön Pieris suure lõunasöögi. Selles mõttes on küll jube halb, et toitumine siin jumala paigast ära. Iga päev on põhimõtteliselt erinevad kellaajad kui tööle lähen ja siis söömine ja kõik paigast ära. Aga mis teha. Õnneks on see nii ju ainult mingi periood.

Jube šokk, oli siin vahepeal see ka, et üks uutest tüdrukutest lasti lahti. Ta oli pärit Inglismaalt, 20 aastane ja tore tüdruk. Lihtsalt üks õhtu öeldi, et tule hommikul kontorist läbi. Nii ta siis läks ja talle öeldi, et tema jaoks pole piisavalt tunde ja et ta ei sulandu meeskonda. Peale selle veel, et ta on liiga pikk ja aeglane. Ta oli kuu aega siin tööl käinud, kui saadi aru , et ta on liiga pikk. Tõesti ta oli jah pikk. Minust umbes peajagu pikem, aga no mis ta sinna teha saab. Jube kahju oli temast, mul läksid endal ka silmad märjaks. Oleks ju võinud kuidagi teistmoodi talle öelda. Aga nii need asjad siin Austraalias vist käivadki. Aga õnneks ta sai kiiresti üle sellest ja broneeris kohe endale lennupiletid ja ütles, et ongi õnnelik. Nüüd saab juba Austraaliat avastada. 

Kusjuures mul endal on ka juba tunne, et tahaks kuskile minna. Üle kahe kuu Esperances olnud ja kuna see on nii väike linn, siis ega siin midagi eritlist teha pole. Hea asi on see, et siis ei saa raha ka kulutada.

Kuigi ma suudan ikka kulutada. Juuksuris käisin viimati Eestis augustikuus. Ja nüüd käisin siin ka juuksuris ära. Palusin juuksuril endale lihtsalt blonde salke teha, nagu tavaliselt. Aga tema tegi salke 2 värviga ja kuidagi nii tihedalt, et ma olen jälle täiesti blond. Peale värvi maha pesemist ta veel toonis ka neid. Ma ise arvasin, et mulle nii blond ei meeldigi. Aga tegelikult väga hästi sobib ja komplimente sain ka kohe päris palju juuste osas. Ma istusin seal juuksuris peaaegu 3h mõtlesin juba, et see läheb mingi 200 dollarit maksma, aga hoopis 120. See oli muidugi ilma lõikuseta. Eks see tundub Eestiga võrreldes kallis, aga no eks palgad on ju ka täiesti erinevad. Seega ma arvan, et päris normaalne hind. 

Rannas pole juba mitu nädalat käinud. Ilmad kogu aeg nii kahtlased. Kuigi algas ju suvi.

Mida veel...

Mul on alati probleeme oma nime ütlemisega. Esiteks keegi ei oska mu nime öelda. Ma pean seda mingi 5 korda ütlema ja siis ma olen kas keiti voi kati. Kätit on millegi pärast jube keeruline öelda. 

Tore uudis on ka see, et homme tuleb Siki Esperance. Ta lihtsalt üks päev hellas, et tuleb mulle külla. 

Loodan, et ilm on siis ilusam. Niii lahe, saan teda igale poole viia ja neid randasid näidata. 

Põleng Esperances

Tavaliselt, kui ma telekast uudiseid vaatan, siis kõik asjad, mis juhtuvad tunduvad alati nii kaugel.

Kuid enam see kahjuks nii ei ole.

Esperances on suur põõsaste põleng, mis sai alguse välgust.

Mitmed tuhanded hektarid põõsad on maha põlenud. Selle juures mitmed farmid ja inimeste kodud. Üle 300 inimese on kodudest evakueeritud. Ja mis kõige hullem 4 inimest on surnud. Üks neist oli farmer ise ja 3 bäkkerit (sakslane, norrakas ja inglane). Seee on lihtsalt kohutav. Ma ei kujuta ette, mida nende noorte inimeste pered võivad tunda. 

Esperance civic centris pakutakse abivajajatele süüa ja jagatakse infot kõige kohta mis toimub.

Uskumatu, et sinna läksid sööma isegi need inimesed, kes tegelikult abi ei vajanud. 

Käisime ka eile seal, et kas saame ehk vabatahtlikena abi pakkuda. Meile öeldi, et tuleksime järgmise päeva hommikul uuesti. Mu sõbrad läksidki. Aga nende abi enam ei vajatudki. Nad pidid uudiste jaoks lihtsalt tagaplaanil näitlema nagu nad teevad midagi. Tundub, et kõik mis telekast näidatakse on üks näitlemine. 

Õnneks on põleng linnast eemal, kuid tossu on siiani näha. 

Pink Lake ja Frenchmans peak

Pink lake

Nädal aega tagasi käisin kaemas ka seda järve, mis peaks roosat värvi olema.

Sellega on nii, et tegelikult ta ikka roosa ei ole. Kui kaugemalt sõita, siis ta nagu isegi kumab roosat värvi. Aga mida lähemale jõuad, siis ta enam roosa ei ole üldse. Tegelikult on see hallikas või selline hele.

Frenchmans peak

Lõpuks sain ka väiksel matkal käidud. Käisime Princega Frenchmans peakil. See on suur mägi, kuhu üles saab ronida ja sealt avaneb võrratu vaade. Kahjuks seal ühtegi treppi pole, mööda kive peab üles turnima. Aga see oli väga lahe. Nägin paari sisalikku ka seal. 

Mis veel...

Käisin ühel päeval jooksmas mööda ookeanit ja siis nägin tee ääres ka oma esimese väikse ussi ka ära ja  hiljem isegi väikest jänkut. Nüüd saan ka öelda, et nägin ussi.

Töö

Kirjutan vahepeal tööst ka. Mitmeid üritusi on toimunud.

31. oktoobril oli Halloween. Selle puhul panid kõik    

töötajad kostüümid selga ja ööklubi isegi kaunistati vastavalt. Samaaegselt toimus rugby finaal. See tähendab seda, et laupäeval oli pubi ja ööklubi rahvast täis. Mis oli väga hea. Töötasin 13 tundi. 

Pärast seda paar päeva hiljem ehk 3. november toimus Melbourne Cup.  See on päev, mil toimub maailma kuulsam hobuste võidujooks. See on Victorias riigipüha. Sellel päeval peaaegu kõik inimesed on kodus vaatavad hobuste võidujooksu telekast ja panustavad. Selle jaoks pidi kõik töötajad midagi ilusat ja värvilist selga panema. Pier hotel oli sellel päeval ka väga rahvast täis. Kõik inimesed olid väga üleslöödud. Valiti välja ka kõige kaunimalt riietatud mees ja naine. Väga oluline on ennast kaunilt riide panna.

Tööl on minu ülesanneteks kliendile jooke müüa. Pubi on suur ja vaadiõlle valik on lai. Peale selle puhastan laudasid ja korjan tühjad klaasid kokku. Iga päev umbes lõunapaiku tulevad pubisse püsikliendid. Nemad siis istuvad ikka mitu tundi, raha on leti peal. Ja kõik teenindajad juba teavad peast, mida keegi joob. Kui näen, et püsikundel hakkab klaasist õlu otsa saama, siis lähen täidan kohe järgmise ja võtan raha, mis ta on leti peale jätnud. Kui klient enam juua ei taha, siis paneb ta klaasi teistpidi leti peale. Nad on kõik umbes 50-70 aastased ja nad reaalselt käivad iga päev ja joovad sama õlut. Samaaegselt nad siis panustavad hobuste või koerte võiduajamisele.

Praeguseks olen olnud Pier Hotelis tööl juba 2 kuud ja iga nädal töötanud umbes 30 h. Iga nädal vaatan töö graafikut ja loodan, et ehk see nädal läheb paremini, aga no ei. Reaalne oleks ikka 40 tundi nädalas tööl käia. Tükk aega võtsin ennast kokku, et mänedžeriga rääkima minna. Ega ma seda teha ei julgenud. Aga no lõpuks läksin ja küsisin, kas oleks võimalik rohkem vahetusi saada. Ta oli väga kohkunud ja ütles, et jaja. Eks ma siis nüüd jälle ootan, kas tuleb neid tunde rohkem või mitte.
Tahaks ikka rohkem tööl käia ja raha kõrvale panna, kuna sõbrad ju järjest lähevad ära, mis ma siin ikka üksi passin. Järgmisel nädalal lahkub ka Prince. Läheb tagasi Sydney'sse.

Üllatusi jagub

Ma olin täiesti veendunud, et seda varganägu, kes mu toas käis nagunii ei leita. Tegelikkus läks hoopis vastupidi. Täna hommikul helistas politsei ja palus mul kohapeale minna, kuna varas on leitud. Politsei nimetas teda daamiks. Arvata oli, et mingi naisterahvas ta oli. Pidin siis uuesti üles loendama asjad, millest ilma jäin. Eks siis varsti ole kuulda, kas saan mingi valuraha või asju tagasi. Aga tore on see, et ta kätte saadi. Kes oleks seda arvanud.

Peale selle....

Viimati kirjutasin, et sain Hollandist ühe sõbra (Justin), kes rattaga mööda ilma ringi rändab. Eelmine nädal siis käisime veel kohvil, kuna ta oli viimast päeva Esperances ja tahtis nö hüvasti jätta. Aga pikaks ta ära ei olnudki. Olin ma siis tööl ja ta tuli Pieri õlut jooma. Tagasi ta oligi, kuna ratas läks katki. Ma arvasin, et ei näe teda kunagi. Üllatus oli päris suur ausalt öeldes :D

Eelmine nädal lõppes ka ikka eriti kurvalt. Pidime Kaisa ära saatma. Kaisa sai minu jaoks 6 nädalaga lihtsalt nii lähedaseks kui üldse võimalik. Olime ju iga jumala päev koos. Kaisa on ilus inimene nii seest kui väljast, rohkem inimesi võiks sellised olla. Kinkisime Princiga kahepeale talle valge käekella ja märkmiku, kuhu lasime kõigil midagi sisse kirjutada. Andsime märkmiku talle enne lennuki peale minekut üle. Seal oli väga armsaid asju kirjutatud. Nii ta siis luges seda ja me nutsime ja naersime segi läbi. Saatsime Kaisa ära ja jõudsin tagasi Pieri hoteli. Vaatasin Kaisa tuba oli täiesti tühi ja tõmbasin ukse kinni. Oeh. Läksin õhtust sööma ja kõik oli kuidagi teistmoodi kohe. Aga mis teha, nii see elu ju käib. Loodetavasti saame Silva, Tarvo ja Kaisaga ühel päeval koos reisile minna :)

Mis veel....

Terve see nädal on Esperances vihmane ja jahe. Kui päikest pole, siis polegi nagu midagi teha.

Aga no kuna poisid ei saa ka farmis tööd teha, siis tulid kõik eile linna ja läksime golfi mängima. 

Samuti pean terve nädal iga päev pizzat sööma, kuna töö juures restorani köök on remondis, siis ainsana saab tellida pizzat. Eks ma siis proovin kõik pizzad ära.

Nagu puhkusel

Siin elades ongi tunne nagu oleks puhkusel...

Juba ongi kuu aega möödas kui Austraaliasse jõudsin. Uskumatu....
Kirjutan siis kokkuvõtvalt midagi.

Ärkan iga päev siis kui uni ära läheb. Tööle lähen ka tihti peale alles õhtu poolikul. Töö on lahe, saab inimestega suhelda ja kogu aeg toimub midagi. Teisipäeviti on pokker, neljapäeviti karaoke, reedel ja laupäeval olen ööklubis tööl.
Rand on kodust kohe üle tee. Trenni saab minna alati kui tahan. Iga päev söön restoranis menüüst vabalt valitud toitu. Inimesed on lahedad. Peaaegu iga päev kohtud uute inimestega, kellel on nii palju rääkida ja, kes on palju reisinud.

Selle väikese ajaga olen saanud mitu head sõpra. Kuid kurvaks teebki asja see, et kui jõuad kellegagi lähedaseks saada, siis tuleb hetk kui kumbki peab lahkuma ja edasi liikuma. Aga nii need asjad käivad. Eks tulevad uued inimesed. Ja alati on võimalik ju kuskil uuesti kohtuda.
Kaisa tänu kellele ma Pier hoteli töökoha sain....lahkubki juba nädala aja pärast. Mul on lihtsalt nii kahju. Temaga saab alati palju nalja ja üldse nii hea inimene.
Kusjuures eestlasi on ka Esperances juba nii palju. Kokku olen ma juba umbes 6 eestlasega kohtunud.
Peale selle üks poiss Hollandist, kes rändab ringi rattaga. Ka väga huvitav inimene, kuna on palju ringi rännanud ja räägib huvitavaid lugusid.

Peale selle, et mu toas varas käis ja hammas valutama hakkas on siiski asjad hästi sujunud.

Hambaarstile

Alati on nii, et kui juba midagi halba juhtub, siis peab kohe kõik korraga tulema. Ühesõnaga, kui muidu mul hammastega probleeme ei ole, siis nüüd hakkas hammas täiega valutama. Kusjuures käisin augustis enne tulekut Eestis hambaarstil ja kõik oli korras.

Eestis ikka odav hambaarstil käia. Esperances on nii, et esiteks, kui doktor su hambaid vaatab, siis peab maksma 45 dollarit ja kui ta tahab veel Xray (röntgen) teha, siis lisaks 45 aud. Ehk siis pidin maksma 88 dollarit 15 minuti eest. Hambal ei olnudki õnneks midagi viga. Hoopis igemepõletik ja arst kirjutas mulle tabletid, mida kolm korda päevas võtta. Need õnneks kallid ei olnud. 

Loodan, et need rohud aitavad. Sest kui need ei aita, siis peab hamba välja tõmbama ja juureravi tegema.  Mul on heameel, et auku hambas ei olnud, kuna siis oleks ma ei kujuta ette palju maksma pidanud.
Tore uudis minu jaoks on see, et kindlustus maksis hambaarstil käimise kogu ulatuses kinni.

 

Pole head ilma halvata

Kuni eilse õhtuni oli kõik suurepäraselt sujunud, siis ma juba arvasin, et lihtsalt nii hästi ei saa kõik minna. Lugu siis järgnev.....
Kuna laupäeva õhtud on pubis väga rahvarohked, siis kõik peavad tööl olema. Mina olin ühe tüdruku 21 aasta sünnipäeval, pidime seal lihtsalt toitu kandikul inimestele pakkuma. See on eriti hea, kui saad üritusel olla. Põhimõtteliselt midagi väga tegema ei pea..enamus aja istud köögis ja siis vahepeal lahed ja pakud jälle midagi või korjad klaase kokku. Ühesõnaga easy money.
Aga tundub, et mis lihtsalt tulnud, see ka lihtsalt läinud. Laksin siis öösel umbes pool 4 oma tuppa.
Istun voodi peal ja vaatan, et mu kapi uks on lahti ja seal sees olevaid kilekotte enam pole. Kilekottides olid mu riided, mis olid mõeldud pesemiseks. Vaatan ringi toas, et issand kuhu ma need panna sain, aga tuba on nii väike, et pole neid kuskile pannagi mujale. Siis vaatan, et oi kus mu tossud on. Edasi vaatan laua peale, et ahhoi...mu meigikott, kus on see mu ehted ja muu pudipadi, et seda ka pole. Ühesõnaga jäin ilma oma viiest pluusest, dressipükstest, uutest tossudest, ehetest, bikiinidest, väiksest raha kotist (seal õnneks raha polnud, aga see lihtsalt oli ilus ja armas mulle). Kõige rohkem kahju oli tossudest, alles ju ostsin need...
Veider on see, et mina kes ma tulin Aussi seljakotiga, siis just minult võeti asju veel vähemaks. Teistel tüdrukutel olid ikka suured kohvrid. Ja kusjuures ühel tüdrukul oli isegi toa uks lahti, ja mõnel veel aken lahti.
Õnnelik juhus oli see sellesmõttes, et mu iPad ja pass jäeti alles. Tundub, et see oli mingi tüdruk, kellel lihtsalt oli asju vaja. Olgu ta siis õnnelik nendega.

Mänedžerid kutsusid ka politsei kohale. Politsei tuli võttis aknalt ja kapiukselt sõrmejäljed. Vaevalt see midagi aitab, aga siiski. Politsei ütles, et ma olen unlucky kuna tavaliselt seal selliseid asju ei juhtu.
Tundub, et sellest on palju õppida. Ei tahagi enam asju kokku osta. Vastik tunne oli...nagu kaitsetu, ja et keegi võõras on mu asjades sobranud :(

Kusjuures paar päeva tagasi jäi üks poiss oma tossudest ilma, aga tema jättis need ukse taha.

Ei tohigi vist enam öelda, et kõik on suurepäraselt.

Mida teinud...

Praeguseks olen siin olnud 2 nädalat ja mõtlen ikka, kui õige valiku ma tegin.
Mu elu näeb välja siin selline, et viiel päeval nädalas käin tööl, peaaegu iga päev trennis, päikeselise ilmaga kindlasti rannas. Iga päev siiski ei ole päikest ja siis on tavaliselt ka väga tuuline ja külm.

Tööl käia on ka kuidagi eriti lihtne. Magada saab iga päev nii kaua kui tahad, sest vahetus algab nt kell 15.00 või hoopis 18.00. Ühel õhtul algas alles 21.00, aga siis ma olin tööl ka ööklubis. Mulle see baaritöö isegi meeldib. Esiteks ei müüda siin kangeid shotte ja kahte alkoholi üldse kokku ei tohi panna. Pärast kella 24.00 ei tohi isegi müüa viina koos energiajoogiga. Ja kui baaridaam vaatab, et inimene on palju juba joonud, siis ta ei pea talle enam alkoholi müüma. Kui inimene juba on väga purjus siis lendab ta baarist suht kiirelt välja, nii et baaritöötajad ei pea nendega üldse tegelema.

Esimest korda sain oma sünnipäeval ka rannas olla :)
Sünnipäev algas nii, et Kaisa viis mind hommikust sööma, meiega ühines kaks meie töökaaslast. Sõime kookidest kõhud punni ja sõitsime vaatama Twilight beachi. Lisan pildid sellest. Peale selle kinkis Kaisa mulle väga ilusa käeketi roosast kvartsist. Kell 3 pidin siiski juba tööl olema, aga polnud hullu ilm läks külmaks ja poleks saanudki enam rannas olla. Töö juures mu sünnipäevast väga välja ei tehtud. Mõni hõikas üle õla Happy Birthday. Manager, kes mind tööle palkas isegi ei soovinud õnne. Aga Kaisa ütles, et nii need asjad siin käivadki.

Täna sõitsime viiekesi randa, mis on meie kodust 50 km kaugusel. Ranna nimi on Lucky Bay ja seal võib ka kängurusid näha. Kuigi mitte alati. Õnneks mul oli õnne neid näha, nägin kohe känguru ema, kellel oli ta kõhutaskus ta väike pojake.

Võrreldes Hawaii randadega võin kinnitada, et Esperances tõesti on maailma ilusad rannad. Vesi on helensinine ja liiv on ebareaalselt valge.

Esperance

....väike linn, kus asuvad Austraalia kõige valgema liivaga ja üldse ilusamad rannad.
Teisel kohal Austraalia parima linnana.
Siin asub Lucky Bay rand, mis on kõige valgema liivaga rand. Peale selle on siin ka Pink Lake, mis vahest kumab punakat värvi, millest tuleneb ka nimetus.

Esperances elab umbes 10 000 inimest ja siin on 5 kooli. Ostlemiseks on üks ostukeskus, kus on mõned riietepoed, kodukaubad. Söögikohtasid on päris palju. Mitu erinevat pangakontorit. Trenni saab teha 24fitnessis.
Kõik vajalik on siin ühesõnaga olemas ja on väga lähedal.

Harjumatu oli minu jaoks muidugi parempoolne liiklus ja ka see, et jalakäija peab autole teed andma, kui tahad üle tee minna. Restorandides on iga päev keset päeva mõned tunnid, kui süüa üldse ei saa (umbes 14.30-17.30 vahemikus). Pühapäeviti on üldse kõik poed kinni. Pühapäeval töötades on kõrgem tasu, nt kui töötad pubis.

Minu meelest on see väga armas ja ilus linn. Kõik on puhas ja korras. Ma isegi ei ole siin ühtegi aborigeeni näinud ja usse pole siin ka (siiamaani pole ühtegi kohanud).
Minu kodust üle tee minnes on ookean ja ilus promenaad. Imeline.

Esimene tööpäev-The Pier Hotel

Alustan sellest, et hommikul käisin pangas, et teha omale pangakaart. Telleriga vestlus kestis kokku peaaegu tund aega. Ta uuris kõike, nt seda mille jaoks ma raha hakkan koguma. See oli päris tüütu, milleks vaja nii palju mu kohta teada.

Pärast seda võtsime Kaisaga ühed wrapid söögikohast kaasa ja suundusime randa. No mul lihtsalt pole sõnu selle ranna kirjeldamiseks. Esperances pidid olema Austraalia ilusaimad rannad. Just amazing. Kuid see oli alles esimene ja neid on siin mitu. 

Enne tööle minekut käisime ka trennis, vormistasin ennast klubiliikmeks. Kuna siin algab suvi, siis suveks vormi !!!! 

Töö algas õhtul kell 6. Mul veab, et Kaisa mind õpetab. Sest reaalselt vaadiõllesid on 14 erinevat sorti lisaks sada muud alkoholi, mida ma pole kunagi näinudki. Aga eks ma need saan ajaga selgeks. Kogu raskus töö juures oli see, et no mitte ei saa aru mida see klient osta soovib. Neil on ju iga alkoholi kohta oma lühend, ja ma isegi ei kujuta ette kas ta küsib õlut või nt rummi vms. Teised tüdrukud lohutavadki, et võta 2-3 nädalat ja küll sa nendest aru hakkad saama. 

Ma ütleks, et võrreldes Eestiga siis pubis on kergem töötada, kuna see kes on baaris ja teeb jooke siis seda teebki ta ei pea üldiselt laudu koristama jne. Sööke kannavad ette ettekandjad ja koristavad ka lauad. Nemad ei pea isegi tellimusi lauast võtma. 

Täna kestis mu vahetus 6h ja pool h oli pausi. See läks väga kiirelt. Laupäeviti ja reedeti on avatud ka ööklubi. Homme olen ma tööl ööklubis. Super excited!!! The Pier Hoteli ööklubi on linnas ainus. 

Kokkuvõttes tahaks öelda seda, et kui ma Eestis olles ikka ei olnud nii vaimustuses Austraaliasse tulekust (eks ma ikka kartsin, et jälle nii kaugele ja sõpradest eemal). Praegusel hetkel olen ma lihtsalt nii õnnelik, et selle kasuks otsustasin ja, et oli asju, mis panid mind selle otsuse tegema.

Jõudsingi kohale Esperance'i

Lõpuks olengi kohal !!!

Lennujaama tuli vastu mulle mu uus töökaaslane Prince, kes on pärit Indiast. Ta oli kohe väga sõbralik. Ta sõidutas mind mu uude elukohta.
Saabudes sain kohe oma toa võtme ja mänedžer tutvustas mulle tervet hotelli. See on päris suur koht. Siin on pubi, ööklubi, tankla ja hotell koos. Tegelikult oli päris suur šokk, et pubi on nii suur. Ei teagi mis kohaga Eestis seda võrrelda. Sööke võiks võrrelda Babybackiga.
Ma sain kohe menüüst omale tasuta söögi valida. Sõin õhtusöögiks Caesari salati, mis oli väga maitsev. Palk sisaldabki majutust ja ühte tasuta söögikorda, mida saad ise menüüst valida. Ma ikka nii rahul.
Töötab siin umbes 30 inimest. Mänedžer oli minuga väga sõbralik. Muideks eestlased on siin väga eelistatud ja oodatud. Esimesene tööpäev on  homme ehk reede õhtul. Tänane päev jäeti vabaks, et saaksin sisse elada. Esimene mulje on tõesti hea ja loodan kõik sujub.

Vaba päeva veetsin koos Kaisaga, ta on üks väga tore Eesti tüdruk tänu kellele ma üldse siia tööle sain. Algul kutsus ta siia Silvat ja Tarvot, kuid Silva otsustas seda mulle pakkuda.
Hommikul läksime tegime mulle kohe telefoni numbri ja lisaks interneti. Muidugi halb asi ongi see, et mul ei ole WiFi kasutamise võimalust ja internetis saan käia ainult telefoniga, millel on piiratud maht. Pärast seda läksime panka mulle pangakaarti tegema, kuid selle tegemiseks määrati uus aeg järgmiseks päevaks. Vahepeal käisime kohvikus söömas. Väljas söömine on päris kallis- alla 10 dollari väga söödud ei saa. Siis tegime mulle töö jaoks vajaliku tax file numberi.
Ja mis kõige ägedam saime isegi trenni minna. Siin on spordiklubi, mis töötab 24h. Niii lahe !!!